Käesolevad jalgpalli karikavõistlused on pakkunud kotitäie üllatusi. Kõige suurem üllatuspomm võib lõhkeda aga laupäeval algusega 16:00, kui Lillekülas lähevad finaalkohtumises vastamisi Tallinna FC Levadia ning Tartu FC Santos. Tartlaste kaitsemängija Siim Valtna vestles enne tähtsat heitlust jalgpall.ee portaaliga.
Kuidas võistkonnaga poolfinaali edu tähistasite?
Kui aus olla, siis väga ei tähistanudki. Bussis oli hea meeleolu ja võtsime laulud üles, aga tagasi Tartusse jõudsime nii hilja, et suuremat tähistamist ei teinud.
Karikamängude juures said palju tähelepanu eurokohad. Santosel on see nüüd põhimõtteliselt taskus, suur eesmärk täidetud – kas finaaliks jätkub ikka motivatsiooni?
Absoluutselt. Me oleme väga motiveeritud, sest reaalselt on võimalik midagi võita. Meil on võimalik reaalne karikas võita!
Kui suureks oma võimalusi peate?
Tuleb ise mees olla ja targalt mängida. Eks meil omad võimalused tule. Lähme mängu võitma! Niimoodi ei saa, et lähme kaotama. Eks füüsiliselt võib raskeks minna, Levadia saab iga nädal kõvasti kiirema tempoga mänge, kui meie Esiliiga B-s.
Palju isekeskis karikafinaalist räägite?
Pea tuleb külmaks jätta. Üle ei tohi mõelda, tuleb rahulikult võtta. Siin ongi see psühholoogiline pool, et kui hakkad üle mõtlema, võid läbi kõrbeda. Tuleb jääda rahulikuks ja anda endast õigel ajal ehk finaalis kõik.
See pole sinu esimene karikafinaal. 2008 mängisid Maag Tammekaga Flora vastu.
Mäletan, et esimesel minutil löödi minu veast värav. Nüüd olen vaimselt kõvasti tugevam mängija ning rohkem valmis suurteks mängudeks. Eksimused on üks osa mängust ning tugev mängumees liigub edasi ning õpib nendest.
Tulemusi vaadates võib eeldada, et käesolevatel karikavõistlustel oli kõige raskem mäng 1/16-finaalis Transiga, mis alles penaltitega võideti. Oled nõus?
See oli kindlasti kõige raskem mäng. See oli kindlasti minu karjääri üks emotsionaalsemaid võite. Terve tiimiga oli väga võimas tunne. Mängisime korralikku meeskonnamängu, füüsiliselt oli väga raske 120 minutit vastu pidada. Kaks venda lõpus juba oksendasid!
Kas pärast seda mängu tundus, et nüüd võib lõpuni välja minna?
Kusjuures, nii kui Narva ära võitsime, siis enne iga mängu naljatlesime, et lähme Euroopani välja.
Tammeka on aastaid eurokohast unistanud, nüüd siis tegi Santos tembu ära. Millest Tammekal puudu on jäänud ja mis Santosel olemas on?
Loosiõnn oli nüüd meie pool, et ei tulnud kohe Levadia või Infonet vastu. Ma ei teagi, ei oska nagu midagi öelda. Eks tuleb ise mees olla ja võita.
Mis vend Mikk (mängib Tartu Tammekas – toim.) peale finaali jõudmist ütles?
Ütles, et kõva asi. Soovis õnne ja surus kätt.
Kade ei olnud?
Ei tea, ta ei ole vist selline (naerab – toim.). Ega ma ta sisse ei näe, aga kade ei tundunud.
Tammekat igatsed?
Mingil määral küll. Ikkagi kasvatajaklubi. Vahepeal igatsen kõrgliiga mänge, seal on kõva andmine ja jalga sirgu ei saa lasta. Aga mis seal ikka, otsus on tehtud. Praegu on uued väljakutsed ning olen oma otsusega rahul. Aga eks ikka Tammeka jääb minu südamesse.
Peale mängimise oled Santose noortetreener ning koos venna Mikuga moodustate Welco Elektri treeneriteduo. Kuidas sel ametipostil läheb?
Täitsa huvitav on, mul on ikka kõvasti õppida ja end harida. Pole ikka nii, et kui oled mängus sees olnud, siis oled ka jõle hea treener. Arenguruumi on palju, kõige raskem on see, kuidas viia oma ideed mängijateni, et nad minu visiooni mõistaks. Treeneritöö annab mängijana ka juurde. Ma olen ise aru saanud, et võtan asju rahulikumalt. Ei reageeri üle ning oskan olukordi paremini hinnata.
Kas ja kui palju on Tartus Tammeka, Santose ja Welco Elektri vahel rivaliteeti?
Raske öelda, sest oleme kõik erinevates liigades. Aga intriigi võiks küll rohkem olla, see annab värvi juurde. Kui mäng käib, siis ei peaks suured sõbrad olema. Eks on vaja kuskil liigas või karikavõistlustel kokku saada.
Millal Premium liigasse jõuate?
Kahe aastaga on eesmärk. Kõigepealt Esiliiga B ja siis Esiliiga. Enamus mängijaid meil küllaltki kogenud ning kõvasti meistriliiga mänge saanud. Usun, et kahe aastaga Premium liigasse tõusmine on võimetekohane ülesanne.
Enesekindlust on Santosel vist päris palju.
Mulle isiklikult on enesekindlust andnud see, et ma naudin mängu. Kogu meeskond naudib ning me pole nii väga raamidesse surutud.
Palju karikafinaaliks staadionile publikut ootad?
Loodan, et inimesi tuleb üle tuhande. Hea, et saab jälle päris jalgpalliväljakule ning tunda seda atmosfääri. Meilt peaks 3 bussitäit fänne ka tulema. Lahe oleks, kui tribüünid oleksid punavalged, hea, kui Santose enda kasvandikud ja noored tuleksid.
Mis muusikapalaga Santos end riietusruumis mänguks ette valmistab?
Eks meil kõigil ole eraldi klapid peas, muusikamaitse on väga kirju, aga mina kuulan ilmselt Fatboy Slimi «Right Here, Right Now». See kütab mind üles! Igatahes me lähme mängu võitma, tagasi ei hoia. Päris tormama muidugi ei lähe, tuleb arvestada füüsilist vahet, aga mina panen nii, et silm krõllis. Nii palju kui torust tuleb.