Vaatamata tagasilöögile – lihaste vahele jäänud närv ei lubanud kuu aega oda visata –, loodab Liina Laasma tänavu püstitatud Eesti rekordile lisada suvel kaks-kolm meetrit. «Unistama ju peab ning ma ei näe ühtki põhjust, miks ei peaks eesmärk täituma.»
Õnnetused käivad mööda inimesi, aga mitte mööda kõiki, vaid valivad välja üksikud. Tugevamaid, sest nõrgad annaks alla. Laasma oli just Portugalis kirja saanud Eesti rekordi, kõik tundus sujuvat, ja siis... «Ärkasin üles, õlg lõi tuld, kätt tõsta ei saanud,» rääkis Laasma tollest nukrast hommikust. Nüüd, kuu hiljem, on valu teinud närv lihaste vahelt kätte saadud, piiga nägu taas naerul ning ta kordas saatusehoopidesse külmalt suhtuja mantrat. «Mis ei tapa, teeb tugevaks.»
Elu pole Laasmad (22) hellitanud. Juunioride EMi kullale järgnes küünarnukilõikus ja pikk võistluspaus. Sellele omakorda kaks Eesti rekordit. Neist teine, tänavune, viis Laasma tipu jalamile – 63.17 tähendanuks mulluses maailma edetabelis 11. kohta – ja avas tee eliidi sekka.
«Pidanuks läinud nädalal Tokyos võistlema,» ohkas Laasma. «Seal võideti 59 meetriga... Ma ei tea nüüd, aga alla 60 meetrit peaks mul alati käe sees olema. Juunis pääsen Teemantliigasse võistlema, siis näeb.»
Aga jah, nii ta läks, et ühel hommikul keeras õlas kui puuriga. «Lood olid halvad. Öösiti ei saanud magadagi. Närvivalu, see ju närib ja närib,» meenutas Laasma. «Hispaania laagris oda ei visanud. Kordagi. Samas ajas mänedžer Aivar Karotamm välja parimad arstid ja füsioterapeudid. Sain nõelravi ja elektriravi ja asja korda. Ometi ei läinud Hispaania laager kaugeltki luhta. Lihvisin nõrkusi, milleks muidu suurt aega ei jää.»
Nüüdseks on Laasma teinud juba kaks visketrenni. Närv enam ei häiri, impulsid toimivad, vaid lihased on jõude olemisest kanged. Annavad pisut tunda. «Tavaline lihasvalu, kannatab ära,» teatas Laasma, silmad säramas. «Ka kangus on väike mure, läheb üle. Peaasi, et saan oda täie jõuga visata. Väike kartus on õla pärast sees, aga sellest tuleb üle olla.»
Järgmise stardi teeb Laasma 31. mail Tallinnas heitjate seeriavõistlusel. «Varem ei julge, pigem hoian end tagasi. Sealt edasi vaatame. Karotamm lubas mulle häid võistlusi organiseerida, kuid eelnevalt pean mõistagi terve olema. Loomulikult on üks siht EMil hästi esineda.»
Laasma sõnul koostab ta riskivaba programmi, et tervist säästa ja keha tulevikukoormusteks ette valmistada. Mullu võistles ta viis korda, tänavu tahab teha vähemalt kümme starti, üks-kaks ehk pealegi.
Liigses tagasihoidlikkuses Laasmad kindlasti süüdistada ei saa. Hiljutist Eesti rekordit pidas ta nii ja naa tulemuseks: «Viskasin selle suuresti jõuga, tehnika oli kehv. Tulemus oli sama, mis treeningutel, ometi olen emotsionaalne sportlane, võistlustel peaks oda lendama märksa kaugemale.»
Tänavune eesmärk on niisiis...
«Kaks-kolm meetrit praegusele rekordile juurde panna,» kuulutab Laasma. «Unistama ju peab. Kui viskan hea tehnikaga ja korraliku hoo pealt, ei näe ma ühtki põhjust, miks ma ei peaks eesmärki täitma.»