Eesti laskesuusakoondisel on peatreener või treener-koordinaator või kuidas iganes Janno Prantsi ametinimetus kõlab, kuid kõik muu on lahtine – pole määrdetiimi ega lasketreenerit, neid veel otsitakse. «Nagu ikka,» muigas koondise liider Indrek Tobreluts. «Tegutseme säästurežiimil. Tahaks šnitslit, aga raha on vaid leiva jaoks.»
Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni peasekretär Kristjan Oja kirjeldas mitteroosilist olukorda: «Eelarve väheneb oluliselt. Lihtne oleks tegevust kärpida, aga seda ei saa teha. Miinimumprogramm tuleb täita, seega otsime raha juurde.»
Otsimine käib igal rindel. Määrdetiimist on alles üks mees, kellega pole siiski veel lepingut. Kahte oleks juurde vaja. «Tahame leida tipptasemel asjatundja, kes koolitaks meie hooldemehed välja, ja palgata tiimi ka kolmanda liikme.»
Maarjamaa määrdespetsialiste on maailm täis, kuid Oja sõnul koju nad ei kipu. Õigemini pole laskesuusatajate pakutav töötasu atraktiivne.
Kuna Ojal on töö üle pea kasvanud, üritatakse koondisele ja alaliidule leida ühine mänedžer. Otsingud käivad.
Kolmandaks laskmistreener. Tedagi otsitakse.
Ühesõnaga, käib iga-aastane tegevus, muigas Tobreluts: «Nagu poes. Jalutad lettide vahel ringi, vaatad karbonaadi ja šnitslit, aga lõpuks ostad ikka pätsi leiba, sest raha rohkemaks ei jätku.»
Tobreluts mõtles kaua, äkki riputada suusad varna, sest kaua sa maailmaga võitled, kui pead startima kümneid meetreid tagantpoolt. «Meil on hädasti vaja head lasketreenerit ja hooldetiimi, need aitaks seisu võrdsustada. Aga näib, et meie kvaliteet uuel hooajal ei muutu. Õigemini muutub küll – läheb kehvemaks. Samas kui kõik vanad tegijad loobuks, kaoks ka rahvusvahelise alaliidu tugi. Me peame säilitama meestele neli kohta MK-sarjas, sellega aitame noori. Seega jätkan aastakese.»
Mullu MK-etapil kuuenda koha saanud Kauri Kõiv on pisut pettunud, et eelkõige leiti peatreener, mitte lasketreener ja hooldetiim. «Meie reserv peitub paremas laskmises ja suuskade libisemises. Eks järgmine hooaeg tuleb taas üks punnitamine. Pole just väga motiveeriv, kui teed terve suvi tööd, aga talvel saad pikalt tappa seetõttu, et suusad ei libise. On võimalus osta tipptasemel määrdetiimi teenust, aga seda vaid MMil, sest enamaks raha ei jätku. Üritan leida ka vahendeid lasketreener Asko Nuutineni palkamiseks, alaliidule, tundub, loota ei saa. Tahad kuhugi jõuda, tuleb endal pingutada.»
Kadri Lehtla ei looda juba ammu, et laskesuusaliidus midagi muutuks: «Käin oma teed, mul on eesmärgid ja tahtmine. Samas on nukker, kui taas ja taas ei saada suuski libisema, sest puudub tasemel tiim. Tulistame justkui tühja. Ka lasketreenerit ootan pikisilmi.»
Nagu Tobrelutsul ja Kõivul, on ka Kadri Lehtlal isiklik juhendaja, kes talle treeningplaanid teeb. Ometi loodab Lehtla abi saada ka Prantsult: «Ta tundub positiivne tüüp olevat, kuigi isiklikult teda ei tunne. Eelmise peatreeneri, lätlase Maris Cakarsiga ma väga ei suhelnud. Prantsuga usutavasti koostöö sujub. Eks me rüga kõik edasi ja usu helgesse tulevikku.»