Teisipäeva pärastlõunal, siis kui Gerd Kanter heiteringi oli astunud, hakkas rahvas kogunema Tallinna lennujaama vanasse hoonesse – saabumas oli olümpiahõbe Tõnu Endrekson.
Eestisse jõudnud Endrekson oli väsinud, aga õnnelik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii fuajees kui ka kõrvalruumides jälgiti pingsalt Kanteri võistlust ning ühtlasi oodati olümpiahõbeda Tõnu Endreksoni kojusaabumist.
Veerand tundi pärast kella viit ta saabuski. Rahvast oli kogunenud sadakonna inimese ringis, kõik aplodeerisid, tunded olid ülevad.
«Armas Tõnu, meie armas olümpiasangar,» alustas kultuuriminister Laine Jänes esimesena õnnitlustega, millele ei näinud tund aega lõppu tulevat.
Samal ajal käisid mitmed kohalviibijad piilumas Kanteri võistlust ning poole vastuvõtu ajal sai selgeks, et Eestile on tulnud teinegi medal, seekord kuldne.
Endrekson rõõmustas koos kogunenud rahvaga. «Suur aitäh selle vastuvõtu eest,» sõnas medalimees ning lisas lõbusalt: «Gerdile ütlesin, et saad ehk ilma minuta hakkama.»
Hiljem tunnistas Endrekson, et nelja-aastane ettevalmistus on ta korralikult ära kurnanud, kuigi saavutatuga on mees ülimalt rahul.
«Olen õnnelik ja nüüd juba väsinud,» nentis ta ning kinnitas, et pärast Euroopa meistrivõistlusi septembris soovib ta aja maha võtta. «Loodan, et puhkan nüüd natukene. Tahan kergemalt võtta.»
Viimased päevad olid möödunud olümpiahõbedal tunnetemöllus. Õnnitlusi sai sporditäht Pekingisse lausa nii rohkelt, et mobiilioperaator sulges ajutiselt kõnede vastuvõtu.
«Nii piisavalt palju, et EMT lülitas vahepeal telefoni välja,» naeris Endrekson, kuid lisas, et võistleja emotsioone ei ületa miski. «Endal on vist kõige parem meel,» arutles ta.
Hõbedasele mehele toodi sülemite kaupa lilli ja sporditäht kanti hiljem õlgadel limusiini.
Sündmuste käiku tagasihoidlikult kõrvalt jälginud ühepaadimees Andrei Jämsä nautis toimuvat oma lähedastega ning leidis, et olümpiameluga võib rahule jääda.
«Lahe oli muidugi – hästi organiseeritud ja olümpiaküla oli väga ilus,» kirjeldas Jämsä oma teise olümpia elamusi. «Võistlused olid rasked, kuid seekord meeldis mulle rohkem kui Ateenas.» Jämsä oleks tahtnud küll paremat tulemust, kuid jäi hoolimata sellest rahule.
«Tahaks ka seal tema kõrval seista,» sõnas Jämsä, viidates Endreksonile, kes tihedas ajakirjanike-fotograafide-õnnitlejate piiramisrõngas lilledega ülekuhjatult seisis. «Nüüd tuleb selleks trenni teha.»