Kalevlaste vägev võiduseeria on viinud finaalist emotsiooni

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neli korda 4:0 - Kalev/Cramo meeskond võis neljandat aastat järjest meistrikarika pea kohale tõsta, ilma et oleks loovutanud Tartule finaalseerias ainsatki mängu.
Neli korda 4:0 - Kalev/Cramo meeskond võis neljandat aastat järjest meistrikarika pea kohale tõsta, ilma et oleks loovutanud Tartule finaalseerias ainsatki mängu. Foto: Mihkel Maripuu

Nii emotsioonitut meistritiitli võitu pole juba ammu nähtud – pärast seda kui korvpalli koduse meistriliiga finaalseeria neljas mäng lõppes, tulid kalevlased küll rõõmsalt naeratades platsile, kuid ei mingeid emotsioonipurskeid ega hüplemist. Tegelikult on see mõistetav, sest Kalevi jaoks oli see juba neljas kevad järjest alistada finaalseerias Tartu Rock mängudega 4:0. Harjumuspärane võit!

«Harjumuspäraseks seda võitu siiski nimetada ei saa – lihtsalt esimene emotsioon on pingelangus, meil oli jälle keeruline hooaeg ja hea on seda hästi lõpetada,» kinnitas Kalevi kapten Tanel Sokk. «Hooajast tervikuna jäi ikkagi väike okas hinge, aga midagi pole teha, oleme väikese eelarvega meeskond ja ei saa lahkuvate mängijate asemel kohe uusi palgata. Seepärast on ikkagi tore, et lõpuks ikkagi leidsime oma koosseisu.»

Kalevi ridades oli siiski üks mees, kelle jaoks tähendas võitmine täiesti uut tunnet. Kahe hooaja vahel Rockist Kalevisse kolinud Rain Veideman võitis oma esimese meistritiitli.

«Neli aastat oled järjest finaalis tappa saanud, nüüd oli väga magus olla võitjate poolel,» õhkas ta ja leidis kohe seletuse ka oma meeskonna edule. «Saime finaalseeria igas mängus palju rohkem kergeid korve. Otsisime pikalt õiget koostööd ja nüüd loksusid rollid lõpuks paika.»

Ülekaal üllatas

Rahulolevalt muheles ka Kalevi peatreener Alar Varrak. Pärast pikka ja vintsutusterohket hooaega eurosarjas ja Ühisliigas maitses võit noorele treenerile väga magusalt. Finaalmängude ajal oli ta vaieldamatult kõige emotsionaalsem mees platsil või selle ääres.

«Tõestasime, et tänasel päeval oleme Eesti parim võistkond ja see on fakt! Loodan, et Tartu ei solvu, aga kui vahepeal nimetati neid Eesti spordi kõige eredamaks täheks, siis nüüd suutsime ka neid võita,» rääkis ta rahulolevalt. «Talvel oli meil kehv periood. Meil tulid uued mängijad ja oli vigastusi. Pidime alustama otsast peale, kuid lõpuks loksusid asjad paika. Arvan, et oleksime pidanud ka rahvusvahelistes sarjades mõne võidu rohkem noppima.»

Kõigi Kalevi nelja võidu sepistamise juures olnud Sokule tuli tänavuse finaalseeria suur ülekaal üllatusena. «Neid mänge oli mõnus mängida, enamik ajast kulges ju meie kontrolli all,» lausus eile kannakõõlusele viga teinud mees. Tuleviku peale ei tahtnud ta aga veel üldse mõelda. «Seljataga on kuramuse pikk hooaeg ja nüüd ootab ees pidu. Usun, et järgmised päevad või isegi terve nädala pole vaja millegi peale mõtelda, eks argipäev tuleb kätte hiljem.»

Tartu tuli võitlema

Tänavuse hooaja viimaseks jäänud kohtumine polnud Kalevi jaoks siiski niisama jalutuskäik. Rock vähemalt üritas neile vastu hakata, kuid meistrite enesekindlus oli kõigutamatu – nad pääsesid juba esimesel veerandajal ette ja hoidsid edu sisuliselt kohtumise lõpuni. Kord oli Kalevi edu kümme punkti, siis jälle kuus või kaheksa, ent lähemale ei pääsenud tartlased enam kordagi.

Isegi kui neil tekkis näiliselt võimalus tuua mängu pööre, visati kõige otsustavamal hetkel mööda, Kalev aga vastas just siis korviga ja intriig tõmmati taas maha.

Rocki ääremängija Timo Eichfussi sõnul tulid tartlased viimasesse mängu võitlema. «Me ei tulnud siia mõttega, et kõik on läbi – treenerid ütlesid, et hoidke pea püsti, miski pole veel lõppenud,» rääkis ta. «Võitlus oligi meie jaoks võtmesõna, leppisime kokku, et keegi ei anna alla ja teeme oma tööd ausalt. Mehed olid tublid.»

Kullamäe tegi Kalevi suunas sügava kummarduse, märkides, et vastane mängis läbi terve seeria väga head korvpalli. «Nad olid tugevad eelkõige individuaalses plaanis,» leidis ta. «Ma ei saa öelda, et meie halvasti mängisime – selle meeskonna kohta tegutsesime päris hästi ja tõestasime, et Eesti meestega saab suurt mängu mängida, kuid mõne mängija osas jäi lihtsalt jõudu puudu.»

Hooaeg tervikuna ei tekitanud aga Kullamäes musti mõtteid. Ta meenutas, et sügisel oli raske periood, kuid hooaja keskel oli mõnus töötada ning ta tundis, et ka mängijatel oli platsil mõnus olla. «Kuid nii nagu algus oli raske, oli ka lõpp meie jaoks väga raske,» tunnistas ta. «Usun, et panime oma võimaluste juures komplekteeritusega täppi. Kui kõik mehed olid terved, oli nauditav meeste mängu kõrvalt jälgida ja ise selles protsessis olla.»

Rocki allajäämise võtmeks oli mängujuht Augustas Peciukeviciuse vigastus. Kullamäe sõnul oli leedulane meeskonna mootor, kelle kõrval said ka teised särada. Lisaks sai saatuslikuks väga suur mängude arv.

«Pidasime tänavu 76 mängu, ja seda on väga palju. Samas ei kahetse ma oma valikuid,» lausus Kullamäe. «Panustasime alati hetkeolukorrale – eurosarja play-off’ile ja Balti liiga pronksi võitmisele. Me ei mõelnud sellele, et peame olema vormis Kalevi vastu. Lõpus olime lihtsalt tühjad ja ma ei saa meestele midagi ette heita.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles