Sinimustvalge lipp pea kohale tõstetud, spurdib vägilasemõõtu mees Pekingi olümpiastaadioni finišisirgel. Ei, see pole järjekordse jooksu võitja, see on äsja oma suure unistuse täitnud Gerd Kanter.
Maailma parim kettaheitja jäljendas parimat sprinterit
21. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on olümpiavõitja õigus – vallatleda staadionil ning näidata maailmale, et tema võib, tema on meister, tema on valitseja!
Staadionitäis rahvast elab tavaliselt vaoshoitud Kanteri ootamatule teole vaimustunult kaasa. Kuid see on eestlaste jaoks ajaloolise õhtu kulminatsioon, töö tehti ära juba varem.
Kanter alustab võistluseks valmistumist mõned tunnid enne võistluse algust. Soojendus möödub hästi, treener Vesteinn Hafsteinsson tunnistab hiljem, et ketas lendas koguni üle 70 meetri. Nagu alati enne õnnestunud suurvõistlust. Kõik on korras.
Pisut enne poolt üheksat sammuvad kettaheitjad olümpiaareenile, teevad paar soojenduskatset, rivistuvad tutvustamiseks staadionimurule ning alustavad. Kanter on kuidagi ebalev, 63.44 annab avavooru järel kõigest viienda koha. Teise vooru 66.38 tõstab ta korraks teiseks, ent pärast kolmandat ringi leiab maailmameister end kolmandalt positsioonilt.
Neljas voor. Kanter läheb ringi, võtab hoogu ja saadab võimsa tõmbega kahekilose lapiku känaka teele. 68.82, liidriks! «Kehast käis külmajudin läbi, täpselt nii nagu Helsingi MMi hõbedaheite ajal,» meenutab Kanter pärast võistlust. «Teadsin kogu aeg, et kuuest heitest ühele ikka pihta saan.»
Viiendas voorus ei muutu midagi. Enne viimast ringi juhib Kanter, poolakas Piotor Malachowski kaotab täpselt meetriga, suur leedulane Virgilijus Alekna talle omakorda kolm sentimeetrit.
Viimane voor. Tagumistest meestest ei suuda keegi üllatada. Tabloole ilmub kiri «Alekna», kuid leedulast ei lubata heiteringi, ta peab ootama naiste 100 meetri tõkkejooksu starti. Ootamine kestab liiga kaua, heide ebaõnnestub. Kanter on sisuliselt olümpiavõitja, keegi ei usu, et Malachowski suudaks eestlast ohustada.
«Tegelikult oli mul õnne – sisuliselt võeti ootamisega Aleknalt kuues katse ära. Täpselt samamoodi läks luhta minu viies heide,» sõnab Kanter hiljem. «Kogu võistlus venis liiga pikaks, autasustamiste ja jooksu startide ajaks pandi meid lihtsalt seisma. Pole sugugi kerge kolm tundi ennast soojas hoida. Tundsin, et viimasel katsel poleks ma suutnud enam midagi juurde panna.»
Niigi ennast ületanud poolaka ketas maandub 62 meetri kanti. Kanter on olümpiavõitja! Ta teeb veel küll ühe heite, ent see on juba sümboolne sooritus. Ringist väljudes hoiab ta veel end vaos, ent korraga tormab eestlane tribüüni juurde ja kaelustab massöör Indrek Tustitiga ning pisaraid pühkiva Hafsteinssoniga.
«See on minu elu tipphetk,» õhkab tundeline Hafsteinsson. Pisut hiljem meenutab ta neli aastat tagasi Ateena olümpial juhtunut, kus Kanter piirdus eelvõistlusega. «Siis oli ta veel väga noor, praegu aga kettaheitja jaoks parimas eas. Olen veendunud, et Gerd on praegu maailma parim kettaheitja – Virgilijus Aleknat hakkab vanus segama ning ta liigub alla, Piotr Malachowski ja Robert Harting on aga liiga noored.»
Treeneri ja tribüüni alumisse serva kogunenud fännidega käteldud, teeb Kanter, Eesti lipp pea kohale tõstetud, staadionil auringi, jõuab 100 meetri jooksu joonele ning sooritab spurdi. «Tegelikult olin varem mõelnud, et mida võiks võidu tähistamiseks teha,» tunnistab Kanter. «Muidugi ei teinud ma seda enne võistlust. Kui aga nägin stardipakke ning vaatasin, et ühtegi jooksuala pole parasjagu käimas, tundus Eesti lipuga spurtimine hea mõte. Lõpus tegin Bolti ja lasin tempo alla.»
Kuigi Kanter väidab, et kolm suve tagasi MMi hõbedat võites olid emotsioonid suuremad, nimetab ta olümpiavõitu unistuste täitumiseks. «Isegi kui mul ei õnnestu enam võita ühtegi medalit, poleks põhjust kahetseda,» mõtiskleb lipukangasse mähkunud Kanter. «Üks soov on veel jäänud – maailmarekord tuleks ka oma nimele võtta. Selle jaoks peaks mul aega jätkuma, niipea ei kavatse ma pille kotti panna. Järgmised neli aastat spordin kindlasti täie pingega.»
Maksimalisti mõtlemisega Kanter rõõmustab küll olümpiavõidu üle, ent kuldmedali taganud tulemus pole talle meeltmööda.
«Enne olümpiat arvasin, et võitmiseks peab heitma 71 meetrit, lõpuks kulla taganud 68 meetrist arvasin piisavat pronksiks,» räägib esimese Eesti kergejõustiklasena olümpiavõitja ja maailmameistri tiitleid kandev mees. «Hea tulemuse nimel olid meil kõik asjad täpselt paigas – tulime varakult kohale, kohanesime ilma ja muude oludega.
Esmaspäeva õhtul tundsin esimest korda, et keha on jälle heas vormis, umbes sellises nagu Helsingborgi laagris. Seal olin tõesti superhoos, ketas lendas üle 72 meetri.»
Väsitav intervjuude kadalipp läbitud, viiakse Kanter dopingukontrolli, järge ootavad televisioon ja raadio. Öösel kell kaks jõuab kangelane teda ootavate fännide ette. Peaminister Andrus Ansip peab kõnet ning rahvas huilgab vaimustusest.
Eesti sai juurde uue olümpiavõitja.