Olümpiavõitja Gerd Kanter: rohkemat pole endast võimalik anda

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitseva maailmameistrina Pekingisse  sõitnud Gerd Kanter tõestas oma staatust, kui alistas olümpiamängude kettaheitefinaalis muu hulgas kahekordse olümpiavõitja Virgilijus Alekna. Eestlane võis pärast õnnestunud             seeriat käed võidukalt taeva poole tõsta ja tõdeda, et ta on uus kuningas.
Valitseva maailmameistrina Pekingisse sõitnud Gerd Kanter tõestas oma staatust, kui alistas olümpiamängude kettaheitefinaalis muu hulgas kahekordse olümpiavõitja Virgilijus Alekna. Eestlane võis pärast õnnestunud seeriat käed võidukalt taeva poole tõsta ja tõdeda, et ta on uus kuningas. Foto: Raigo Pajula

Päev pärast võidukalt lõppenud olümpiafinaali istub kettaheitja Gerd Kanter Pekingi olümpiakülas pingil ja räägib uutest unistustest, treeningust ning olematust võimalusest käidaval teel libastuda.


Vaikse koolipoisi ilmega Kanteri olekus pole ühtegi väsimuse märki, kuigi ta pääses voodisse alles vastu hommikut ning pool üheksa oli uni silmist pühitud. «Medalivõitu ma unes ei näinud. Mitte midagi ei näinud,» lausub ta.



Gerd Kanter, teisipäeva õhtu kujunes pikaks ja raskeks. Kas emotsioon püsis kõrge hilise ööni?


Loomulikult on mul võidu üle hea meel, aga emotsioone ei saa võrrelda 2005. aastal Helsingis võidetud MM-hõbeda järgsete tunnetega. Toona murdsin esimest korda tippu ning realiseerisin end maksimaalselt, seekord oli rohkem töövõit.



Kuid kõik järgnev kujunes võimsaks ja emotsionaalseks – võõrad inimesed kallistasid mind ja korjasid autogramme. Mis veel Eestis toimus? Paljud helistajad ütlesid, et televiisorist vaadates tundus võistlus väga põnev, ise osaledes see nii ei paistnud. Võistlus kestis nii kaua, et lõpus polnud enam võimalik pauku panna.



Treener Vesteinn Hafsteinssoni sõnul panid sa oma paugu ära juba soojendusstaadionil. Ketas lennanud üle 70 meetri.


See on juba traditsioon. Samasugused soojenduskatsed õnnestusid ka Helsingis ja Osakas.



Rääkisid oma vastuolulistest emotsioonidest. Kas siis olümpia ei tähendagi midagi väga erilist?


Loomulikult tähendab olümpia väga palju. Kui oleks valida ükskõik millise olümpiamedali ja MM-tiitli vahel, siis tõsiselt mõeldes peab tunnistama, et isegi olümpia pronks on kõvem asi. Seda võistlust peetakse ju nelja aasta tagant ning ebaõnnestumise korral läheb vigade parandamiseni palju aega. Olümpia on ikka kõige-kõige…



Kas tänavuse hooaja jooksul oli palju hetki, mil tundus, et asjad ei liigu õiges suunas?


Elukaaslane Liina ütles korduvalt, et olen varasemast enesekindlam ja rahulikum. Ilmselt tõmbas mullune võit pingeid maha. Enne seda olin ju kaks aastat teine ning tekkis küsimus, et kaua nii võib. Ka numbriliselt oli tänavune hooaeg parem, tagasilööke polnud. Kõik kulges ühtlase kiirusega – nagu trammisõit olümpiakulla poole.



Samas ei võitnud sa just kuigi palju võistlusi.


Vanad kalad juba teavad, mida hooaja alguse võidud tähendavad. Näiteks alles noor Ehsan Hadadi hakkas arvama, et medali võitmine on vaid vormistamise küsimus.



Pead end juba vanaks kalaks?


Selles mõttes küll, olen osalenud juba seitsmel tiitlivõistlusel, neist neljal saanud medali. See on ju paras kogemus. Pekingis mul enam närvilisust ei tekkinud.


Kas pidevalt võites ei kipu võiduiha kaduma? Võistluse ajal arutasime kolleegidega, kas  pronksmedali puhul üldse pidu korraldatakse.



Lõputult ei saa keegi võita. Alt tulevad noored mehed, kes tahavad ka püünele pääseda. Motivatsioonipuudust pole, pärast Helsingi MMi ootasin hüpet – tahtsin püstitada olümpiarekordi, paljuräägitud maailmarekordist rääkimata. Tegelikult ongi just nüüd seisusekohane maailmarekord ära teha. Kui seni oleks hõbedamees läinud tuuli püüdma, jäänuks halb maitse juurde. Nüüd võin julgelt tugevate iilide kätte minna.



Olümpiarekord ei maksa ju midagi, tähtis on vaid võit.


Seda muidugi. Kuid olles maksimalist, tahad ju kõike – tulemust, tiitlit… Nii peabki mõtlema. Sügisel ettevalmistust alustades oli mu ainus mõte, et finaalis peab heitma 71 meetrit, vaid siis võib võita. Võtnuks ma eesmärgiks 68 meetrit, poleks ilmselt kulda saanud. Tuleb mõelda suuremalt, et jääks väike äralõikamise varu.



 Kas suurelt mõeldes julged öelda, kui kõrgele su lagi ulatub?


Ma usun, et paljuräägitud 75 meetrit on täiesti reaalne.



Arvad, et sellest rohkem polegi võimalik ketast heita?


Kui tuleb mõni teine mees, kellel teistsugused võimed, on ka 77 meetrit võimalik. Küsimus on vaid selles, kas kokku satuvad õige sportlane ja treener, kas tehakse õiget trenni ning kas ilm on soodne. Kõik peab täpselt klappima, aga selle tõenäosus on väga väike.



Kahtlemata on üks sinu edu võtmeid treener Vesteinn Hafsteinsson. Mis erilise nipiga ta sind heitma paneb?


Edu saladus peitub pikaajalises koostöös. Alguses olid meil kindlad raamid, kõik tuli täpselt täita, minul sõnaõigust polnud. Praegu sünnivad treeninguplaanid tuginedes kogemustele. Kaheksa aastat tagasi koostöö alguses oli ta treenerina algaja, oleme koos arenenud ning töötanud välja minu jaoks efektiivse plaani. Kuna ma pole enam esimeses nooruses, on üha tähtsamaks saanud sõna «enesetunne».



Abielu juures peetakse seitsmendat ja kaheksandat aastat kõige hapramaks.
Sportlase ja treeneri suhet võib samuti pidada omamoodi abieluks. Kas teil pole rutiini ja tüdimust tekkinud? Äkki peaks midagi muutma?


Usun, et treenerit pole vaja vahetada. Aga süsteemi tuleb kindlasti muuta. Teaduslikult on tõestatud, et treeningutega tuleb varieerida. Muidu keha harjub ja läheb säästu­režiimile.



Kas teie koostöös on olnud ka teravaid hetki, kus uksed pauguvad ja kettad lendavad vastu metallpiirdeid?


On ka selliseid asju juhtunud, ent mitte viimastel aastatel. Murdehetkeks oli Ateena olümpia. Pärast seda ütles treener kõik välja, suures joones oli see õige. Asjad muutusid ja ma hakkasin ennast realiseerima.



Muutsid seepeale oma suhtumist ja olekut? 


Vanasti otsisin vabandusi, miks asjad ebaõnnestusid. Aga need polnud tõesed vabandused – tegelesin hädavalede väljamõtlemisega. Uskusin liialt imedesse, arvasin, et tulemuse saavutamiseks vajan õnne.



Võid sa öelda, et oled kettaheite jaoks andnud 101 protsenti?


Olen andnud endast kõik, kaugemale pole enam võimalik minna. Praegu peab elukaaslane enda asju minu järgi sobitama, kuid tegelikult peaksin oma tegemisi veidike kohendama, et saaksin rohkem kodus olla.



Kettaheitja treening on ilmselt üksluine – päevast päeva peab rassima kangiga ning lõputult ketast heitma. Kas see igavaks ei muutu?


Kettaheitja treening on ikka vaheldusrikkam kui maratonijooksjal või ujujal. Meil vahelduvad heited, kangitrenn ja jooks. Lisaks on kõik alati mõõdetav. Mulle meeldib teha päevast päeva samu asju ja viibida ühes kohas laagris. Ma naudin protsessi ennast.



Oled sa oma treeningupäevikusse kirjutanud kuupäeva, millal sa karjääri lõpetad?


Seda kindlasti mitte. Vanuse poolest oleks mõistlik järgmised neli aastat tõsiselt jätkata. Palju sõltub ka edukusest, aga kui vigastusi pole, ei kavatse ma varem lõpetada.



Suurvõidud ja õhtumiitingud toovad pangaarvele kopsakaid summasid. Kui tähtis on sulle tulemustest saadava rahulduse kõrval korralik töötasu?


Raha on ikkagi vahend elamiseks ja oma tuleviku kindlustamiseks. Olen olnud piisavalt edukas ning ei pea rahast mõtlemisega tegelema.



Sinust on saanud paipoisi võrdkuju. Kui reaalseks pead, et ühel päeval murdud ning sind võib tabada Matti Nykäneni saatus?


Sellist võimalust pole… Ei usu, et selline asi saaks minuga isegi teoorias juhtuda. Ma pole kunagi näinud alkoholis vahendit probleemide ületamiseks.



Kuid vähemalt mõttes pead end kontrollima, et mitte teha ekstreemseid asju?


Mul on selline kasvatus, et sellise raske valikuga olukordi ei tekigi. Ju on mu elu piisavalt igav.



Huvitab sind see, mis sinust kirjutatakse ja räägitakse?


Usun, et iga inimene soovib, et temast kirjutatakse hästi, kuid kõigile pole võimalik meeldida. Ühele sobivad skandaalsed inimesed, teisele rahulikud.



Kas sa ei leia, et olümpiavõitjana on sul hea võimalus poliitikasse tungida?

Ei arva.



Sa ei taha?


See on teistsugune maailm. Mulle meeldiks rohkem ise midagi korda saata, poliitikud on ju mingi deviisi kandjad.



Elu senine tipphetk on möödas. Kas lähipäevil trenni minek tähendab barjääri ületamist?


Lihtne see pole, kuid mul on soov võistluses ebaõnnestunud asju korrigeerida. Kuna olen väga heas vormis, tahan seda hoida ning septembris Helsingborgis maailmarekordiks vormistada. Mullu oli sama seis, kuid koju jõudes vorm kadus.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles