Loomulikult on korvpalli Eesti meistriliigas osalenud klubide ja mängijate jaoks oluline võit või vähemalt medal. Eesti korvpalli jaoks laiemalt on aga hoopis tähtsam see, mis jäi meile lõppevast hooajast näppude vahele – kas Eesti korvpalli tase tervikuna tõusis või kerkis esile noori mängijaid, kes kavatsevad koondiseukse jalaga lahti lüüa ja öelda, et mina olen nüüd siin tegija?
Eesti korvpalli viimane ere komeet oli Rain Veideman, kes viis(!) hooaega tagasi kerkis veel koolipoisina Rakvere Tarva särgis eikellestki tõsiseks mängumeheks ning kelle rolli toona hõbeda võitnud meeskonnas oli raske üle hinnata. Järgmistel aastatel pole me aga midagi sarnast näinud ja kahjuks ei näinud ka tänavu.
Hooaja suurimad esilekerkijad olid Rockis väikse ääre kohal palliv Tanel Kurbas ja Kalev/Cramos suure ääremängija rolli täitev Kristjan Kitsing. Kurbas oli hooaja keskel tõesti hea ja eriti mugavalt tundis ta end platsil siis, kui hästi läks kogu meeskonnal. Koduse meistriliiga finaalideks ehk mängudes, kus vigastuste tõttu raskustesse sattunud meeskond vajas teda liidrina kõige rohkem, oli ta aga kahvatust kahvatum. Seega, arenemisruumi on veel küllaga.
Samal ajal kui Kurbas pidi mänguaega jagama Marek Doroniniga ja treenerite nägemuses oligi ta põhimeheks plaanitud, kujunes Kitsingu jaoks läbimurdmine hoopis keerulisemaks, sest tema positsioonil valitsesid leegionärid. See, et ta mängis end sellest olukorrast lõpuks kindlaks vahetusmeheks, on positiivne ja annab lootust, et tema tõeline läbilöök tuleb järgmisel hooajal.
Kuid kus on ikkagi päris noored tulijad? Kalevi pesamuna, 21-aastase Kristo Mangelsoo roll jäi mullusega samale tasemele ehk olematuks. Koduliigas pääses ta platsile 17 mängus, keskmiselt kümneks ja pooleks minutiks. Tavaliselt olid need hetked, kui mäng oli juba tehtud. Samas on ta kujult ju täiesti tänapäeva korvpallur – 206 cm pikkune väike äär. Miks teda ei kasutata või miks teda ei saa kasutada, teavad kõige paremini Kalevi treenerid ja ka mängumees ise.
Rocki pingil istusid tänavu 21-aastane Kristen Meister, 20-aastane Kent-Kaarel Vene ja kohati eksis sinna ära ka 18-aastane Saimon Sutt. Neist kaks esimest said pisut rohkem mänguvõimalusi kui Kalevi kolleeg Mangelsoo, kuid erilist rolli polnud neilgi. Kuid hea seegi, et tartlased võtsid vähemalt kolm noorema põlvkonna mängumeest meeskonda ning sellega anti Kalevile positiivset eeskuju.
Kuid vaatame ülejäänud Eesti klubisid. Raplat on aastaid peetud noorte taimelavaks, ent tegelikult pole sealt peale Martin Jurtomi ootamatu Itaaliasse mineku ükski 1990ndate algusaastatel sündinud mängija uuele tasemele astunud. Pigem kipub juba aastaid koos palliv seltskond stagneeruma. Võib-olla aitaks neid mehi edasi mõni tugevam raputus ja osa mängijate keskkonnavahetus.
Rakvere Tarvas olid pingil kolm 1995. sünniaastaga poissi. Neist Raimond Tribuntsov ja Andri Metsaru olid meeskonnas juba mullu, kuid kahe hooaja statistilisi näitajaid kõrvutades pole kumbki arenenud. 20-aastasele Sander Saarele andis Andres Sõber küll võimalusi, kuid särama mängujuht veel ei löönud. Lootus tema suhtes siiski säilib.
Tugeva noortetöö poolest on tuntud ka Pärnu, kuid sealgi olid tänavu peamistes rollides juba kogenud ja eriliste ambitsioonideta, elupõlised Eesti liiga mängijad ning leegionärid. Noortest oli enim pildil 20-aastane Brett Nõmm, kuid temagi keskmiselt 15 mänguminutit ja 3,5 punkti ei näita just jõulist tulemist. Tuleviku jaoks tasub aga meeles pidada 17-aastase Mihkel Kirvese nimi.
Põhimõtteliselt ongi kõik. Pronksiseeria järel palju tähelepanu pälvinud Mario Paiste on juba 24-aastane ja suurt potentsiaali kuhugi tõusta on temas raske näha. Eredaid sähvatusi polnud ka üliõpilaskorvpallile keskenduvas TTÜs. Valgas säravaid noori pole ja suure korvpalli valguses pole võimalik rääkida ka ühestki noorest ja andekast Hito mängijast.
Miks on meistriliiga meeskondades nii vähe noori ja nendegi väheste roll on nühkida varumeeste pinki? Kas süüdi on pideva võidukohustuse tõttu ettevaatlikud treenerid, vaid lühiajalisi plaane tegevad klubiomanikud või needsamad noored ise? Sellele küsimusele tuleb lõppenud hooaja valguses vastust otsida. Korvpalli jätkusuutlikkuse mõttes on see võtmeküsimus, sest tänavu ei jäänud näppude vahele midagi.