Eesti jalgpallikoondise läbi aegade suurim väravakütt Andres Oper tõmbab esmaspäeval oma karjäärile joone alla, kui jookseb väljakule kohtumises Gibraltariga. Kui Oper on läinud koondise fännide südamesse eelkõige Hollandile löödud väravaga ning kahe tabamusega, mis aitasid eestlastel alistada Venemaa, siis nüüd vaatas Oper Postimehe palvel tagasi välisklubides veedetud hooaegadele.
Välismaal mängis Oper aastatel 1999–2013. Hinnanguliselt on kindlasti tegemist Eesti jalgpallurite ühe säravama klubikarjääriga. Kõige rohkem kahetseb ründaja aga seda, et nendest aastatest ei jäänud kätte ühtegi tiitlit.
Operi esimene välisklubi oli taanlaste Aalborg, kes maksis 21-aastase eestlase eest toona miljon USA dollarit. Taani kõrgliigas mängis ta aastatel 1999–2003.
Oper: Eestist Taani minek oli ikka suur samm ja see andis mulle kõvasti juurde. Paljud on läbinud selle etapi ja läinud välismaale, aga hoopis tähtsam on teha samm selles suunas, et sinna püsima jääda. Kunagi ei tohi arvata, et töö on nüüd sellega tehtud, kuna tegelik töö alles algab.
Välisklubis käib kogu aeg, aastast aastasse, võitlus ja enese kehtestamine. Kunagi ei tohi arvata, et nüüd ma ei pea enam jooksma seda viimast meetrit. Jalgpallureid on maailmas palju ja kui sa ei anna endast parimat, siis pikka pidu ei ole.
Mängija seisukohast olid kiirused Taanis hoopis teised kui Eestis. Ka Teituriga (Eesti koondise ja FC Flora endine peatreener Teitur Thordarson) oli raske ja tehti kõvasti tööd, kuid muutus oli suur. Taani andis minu jaoks palju üldfüüsilise poole pealt ning muutis ka jalgpallialast mõtlemist. Mängijana andis see periood palju enesekindlust ja laiendas üldse maailmavaadet.
Taanlane ei ole nii väga selline inimene, kes võtab kergesti omaks. Kõik see karastas. See oligi huvitav, et taanlased hoidsid rohkem omaette. Mina suhtlesin aga rootslaste ja norralastega. Muidugi, kui meeskonnas oli ka Indrek Zelinski, siis oli hea eesti keeles rääkida. Zelinskiga moodustasime üldse hea duo – temal oli hea peamäng, minul kiirus. Suutsime teineteist täiendada. Arvan, et siinkohal räägivad numbrid kokkuvõttes ise enda eest.
Edasi viis Operi mängijakarjäär Venemaale, kus ta pallis aastatel 2003–2005 kohalikus kõrgliigaklubis Moskva Torpedo.
Oper: Klubivahetus tuli väga järsku ja ma ei saanud isegi Aalborgi fännidega korralikult hüvasti jätta. Sellest on kahju, sest Taanis oli fännidega läbisaamine ikka mega. Võtsin tol hetkel selle riski ja otsustasin, et pean proovima midagi uut. Kindlasti oli see karjääris samm edasi. Toona ei olnud Venemaa liiga paljudele nii atraktiivne ja seetõttu arvan, et mulle tehti siis ülekohut.
Eks Venemaal oli ikka ootamatuid olukordi ja üllatusi. Kui käisid kuskil Siberis mängimas, siis oli omaette vaatepilt, et milline võib üks jalgpalliplats või kohalik eluolu välja näha. Moskva on üks asi ja Peterburi on ka ilus, aga mujal oleksid nagu ajas paarkümmend aastat tagasi rännanud. Mõnikord tundus täiesti uskumatu. Klubis toimis see-eest kõik väga professionaalselt.
Kuigi Venemaal ma palju väravaid kirja ei saanud, on meelde jäänud kaks tabamust, mida kohtunikud ära ei lugenud. Ühe lõin Rotori vastu, kui (Sergei) Pareiko väravas seisis, ning teise Lokomotivi vastu, mis oli väga ilus värav. Ega ma teagi, miks need lugemata jäid, kuid kunagi hiljem said need kohtunikud ka tegutsemiskeelu.
Mängulises mõttes ei olnud tehniline pool kunagi minu trump, kuid selles vallas arenesin Venemaal tunduvalt. Hooajaks valmistumisel oli palju jooksmist, mis oli päris asjalik ja raske. Pärast tuli aga jube hea füüsiline vorm. Kõik see tegi mind jälle paremaks mängijaks.
Venemaa-perioodile järgnes Operil neli hooaega (2005–2009) Hollandi kõrgliigas Kerkrade Rodas, kus ta parimal hooajal kõmmutas 19 väravat.
Oper: Kuigi Venemaal ma kõige rohkem väravaid kirja ei saanud, sain toona enne septembrikuiseid koondisemänge võimaluse end seal näidata. Seega võtsingi olukorda rahulikult. Õnnestus trennis põhivõistkonna vastu kohe kaks väravat lüüa ja siis märgiti, et peame ikka edasi rääkima. Lõpuks sai üleminek viimasel minutil teoks.
Holland oli jälle täiesti hoopis teine maailm. Kõik peab seal olema pisiasjadeni korras ja täpselt analüüsitud. Õnneks oli meil treeneriks Huub Stevens, kellele meeldis meid õpetada. Mõnikord oli küll olukord, et kas kuidagi lihtsamalt ei saaks? Nüüd olen aga tänulik, et meile asjad peensusteni selgeks tehti. Palju toimus vastaste analüüsi, kus toodi välja kõikide mängijate plussid ja miinused.
Samamoodi tehti Hollandis hästi selgeks, et fännidega suhtlemine on oluline ja vajalik, sest nemad maksavad ju lõppkokkuvõttes sinu palga. Eestis seda hästi veel ei mõisteta. Sellist asja ei tohi juhtuda, et kõnnitakse fännist mööda või ei minda pärast mängu publikut tänama, kuna tema oma piletiga maksab ju sinu palga.
Fännidega suhtlemine ja eeskujulik käitumine olid olulised, ka klubisisesed nõudmised olid suured. Hollandis öeldi ikka väga konkreetselt, et kaua võib? Ostsime sind siia ju väravaid lööma! Seda tehti küll nagu «naljana», aga tegelikult saad ju ise ka aru, et surve on taga. Sellises olukorras ongi oluline, kuidas sa survega toime tuled. Kas lased selle mõtte endale pähe ja kardad eksida? See on ründajate puhul kõige suurem viga, et kardetakse eksida.
Rodas sattusin mingil perioodil ka pingile, kuna klubisse tuli uus tehniline direktor, kes vahetas välja ka juhendaja. Selles olukorras ütles tehniline direktor, kes peaksid mängima. Mingil hetkel sai treener aru, et olukord oli ebaaus. Aga tihti juhtub, et uued otsustajad panevad eelmise treeneri mehed pingile või müüki. Ehk tahetakse end niimoodi kehtestada, kuid alati ei ole see aus ja õiglane. Kokkuvõttes oli Roda periood minu karjääris kõige edukam.
Pärast nelja aastat Hollandis siirdus Oper Hiinasse, kus karjäär Shanghai Shenhua ridades jäi vaid poole aasta pikkuseks.
Oper: Viimane aasta Rodas oli raske ja tuli paras aeg muutusteks. Mul oli Ado Den Haagist laual kolmeaastane leping, kuid tundsin, et tahaksin kuhugi mujale. Tuli kõne Hiinast ja otsustasin proovida. Lisaks oli suur võimalus tulla Hiina meistriks, ja see oli minu jaoks ahvatlus. Kahjuks ei ole ma suutnud välismaal kusagil meistriks tulla, sellest on tõsiselt kahju.
Eks Hiinas juhtus ka igasuguseid kummalisi asju. Ükskord sõitsime välismängule kaks päeva varem kohale ja kõikidelt hiinlastelt korjati telefonid käest ära ja telekad lülitati välja. Välismaalastele jäeti asjad ikka alles. Kogu tegevus käis seal läbi tõlkide ja eks mõnikord öeldi neile ka, et seda pole vaja välismaalastele edasi anda. Meil oli võistkonnas üks austraallane, kes sai veidike keelest aru, ja kui ta mõistis, et jutt käis temast, siis läks ikka päris jamaks.
Lisaks inglise keele tõlgile oli ka vene keele tõlk, kuna meil oli tiimis üks bulgaarlane ja üks valgevenelane. Mina sain mõlemast keelest aru ja kohati erinesid jutud oluliselt, kuna abitreener tegi ingliskeelset tõlget jalgpallialaselt, aga vene keelde tehti n-ö otsetõlget. Siis oli küll olukord, et hoia peast kinni. Usun, et kui panna seal ametisse välismaalasest treener, siis võib hiinlased mängima panna küll, kuna füüsiline vorm on neil hea.
Kõige naljakam seik juhtus Hiinas aga tänu ajavahele. Olin Shanghais olnud vaid paar päeva, kui üks hommik läks kell neli uni ära ning otsustasin linna peale jalutama minna. Ostsin McDonald’sist parasjagu jäätist, kui 25 miljoni elanikuga linnas tuldi öösel autogrammi küsima. See oli sellises olukorras täiesti ootamatu.
Poole aasta pikkusele perioodile järgnes pool aastat taas Hollandis, kus Operi karjäär jätkus Ado Den Haagis.
Oper: Kokkuvõttes võib öelda, et Põhja- ja Lõuna-Hollandil on väga suur vahe. Inimtüübid on ikka erinevad. Kui lõunas on soojemad inimesed, siis seal külmad. Kohanemine ei olnud probleem, aga vahe oli päris suur. Muidu oli kõik nagu Hollandis ikka ja asjad olid Roda ajast tuttavad.
Karjääri lõpus jõudis Oper lõunamaale, kui veetis kolm hooaega Küprosel (2010–2013). Esmalt pallis ta ühe hooaja Larnaca AEKis ja seejärel kaks hooaega Famagusta Nea Salamises.
Oper: Küprosele minek toimus väga kiirelt. September oli juba käes ja siis tuli kõne, et mind tahetakse sinna. Kuidagi suutis agent mind nõusse saada. Lennujaamas kirjutasin öösel kell neli lepingu alla. Agent ajas lennureisi ajal asjad korda ja siis ma öösel vaatasin, et kus on tema allkirjad.
Minu jaoks oli uudne lõunamaine suhtumine, mida ma ei olnud varem kohanud. Alati oli homme. Kui midagi oli vaja, siis öeldi, et homme. AEKi juhtisid hollandlased ja seega oli olukord parem.
Minu vanuses oli Küprosel juba hea mängida, kuna lihaste vigastusi ja venitusi ei tulnud enam niimoodi ette nagu varem. Võrreldes Hollandiga oli tase muidugi nõrgem ja alguses võttis kuumusega harjumine aega. Õnneks anti aega, mitte nagu Hiinas.
Samas nõuti ka väravaid. Meenub, kuidas AEKi hollandlasest treener (Ton Caanen) tegi ühe harjutuskorra ajal vastava märkuse. Ega ma jätnud arvamust ka enda teada ning lükkasin tema väited ümber. Ei tohi lasta end põhjuseta suruda. Seda isegi olukorras, kus teiseks pooleks on treener. Keegi ei vaata hästi, kui oled pehme. Ülbe ei maksa ka muidugi olla.
Enne õnnetust olin veel väga heas vormis ja sain Nea Salamises kapteniks. Kindlasti ei plaaninud veel karjääri lõpetada ja oleksin võinud ühe või kaks hooaega edasi mängida. Olin selles võistkonnas füüsiliselt parimas vormis. Kahjuks lõpetas see avarii karjääri.
Operi karjääri jooksul oli ka klubisid, kellega teda seostati, kuid tehingutest siiski asja ei saanud. Kuulsaim on kindlasti lugu Sunderlandiga.
Oper: Sunderlandis ei olnud mul isiklikku lepingut kokku lepitud. Selle kohta on räägitud, et venelased avalikustasid info ja seetõttu sai Sunderland teise mängija odavamalt kätte. Samas, minu palga osas ei olnud midagi selget, esialgne number oli väga-väga väike.
Roda viimasel aastal oli talvel Norwich City päris tõsine variant, aga mind ei lastud minema. Arvan, et Inglismaa oleks olnud tegelikult minu liiga, oleksin pidanud seal olema. Selles mõttes on kahju, et ei saanud Sunderlandiga palga osas läbi rääkida.
Pärast teist Roda hooaega tundis Hollandis minu vastu huvi ka Twente. Olin olnud hooaja paar viimast kuud vigastusega hädas ja teadsin, et pean operatsioonile minema. Twente ajas mind kõvasti taga, kuid kuidas sa lähed karkudega lepingut alla kirjutama? Roda tegi lõpuks väga hea pakkumise ja leidsin, et pole mõtet klubi vahetada. Tänavu kukkus Roda kahjuks kõrgliigast umbes 40 aasta järel esmakordselt välja.
Eks jälgin ikka endiste koduklubide tegemisi, kuna igale poole on sõpru jäänud. Kõlab küll täiesti uskumatult, kuid igal pool oli ka fännidega hea läbisaamine. Fännikirju tuli ka hästi palju. Seega võib kokkuvõttes ikka rahul olla. Ainsana jääbki kripeldama see, et välismaal ei õnnestunud ühtegi tiitlit võita. Eestis sain ikka Floraga midagi kätte.