Veerpalu tahab Alaveriga konkureerida. Tulevikus

Jaan Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Veerpalu hoiab suusatajatel, ka poeg Andreasel (paremal) kurja pilku peal.
Andrus Veerpalu hoiab suusatajatel, ka poeg Andreasel (paremal) kurja pilku peal. Foto: Margus Ansu

Andrus Veerpalu juhendab peatreeneri äraolekul Eesti koondist ja teeb seda suusatajate sõnul suurepäraselt.

Andrus Veerpalu on Eesti suusakoondise treenimise vaikselt üle võtnud. Tõsi, ajutiselt, kui suur pealik Mati Alaver asju ajab või puhkusel käib. Samas on Veerpalul nii palju spordimehe hinge, et Alaverile treenerina konkurentsi pakkuda. Tulevikus.

Hommik Otepääl. Jahe ja karge. Oleks paar kraadi külmem, saaks lumemasinad tööle panna. Veerpalu on hoolealused ehk distantsimehed, paar sprinterit ja poeg Andrease jooksuringile saatnud ning siirdub jõusaali harjutuskorraks ette valmistama.

Kas poistel silma peal hoidma ei pea, et äkki viilivad metsa vahel?

«Ei nad viili,» arvab Veerpalu veendunult.

«Korvpalliromaanis» kirjutati küll, kuidas lippamise asemel põõsas istuti või paadiga üle järve sõuti.

«Korvpallis võib ka pelgalt andekuse najal kuhugi jõuda, suusataja peab kõvasti tööd tegema,» veab Veerpalu näo muigele.

Küsimusele, kuidas tuleks Veerpalu tituleerida, asjaosaline vastata ei oska. Ehk Eesti distantsikoondise abitreener?

«Praegu aitan ma, jah, treeninguid läbi viia, aga kui Aleksei Poltoranin Otepääle elama kolib, siis vaatame, mis saama hakkab,» selgitab Veerpalu. «Eks ma tegele Poltoranini suuskadega, kuid juhendan teda ka treenerina.»

Ühesõnaga, segane värk, kuid niipalju on selge, et Veerpalu omandab tasapisi treenerikutset.

«Minulgi on Veerpalult nii mõndagi õppida,» selgitas Alaver läinud nädalal enne puhkusele lendu. «Ta saab tööga suurepäraselt hakkama. Eriti siis, kui mind kõrval pole. Oli siin juhus: läksin keset treeningut kohale ja rikkusin õhkkonna ära. Veerpalu justkui kohmetus.»

Veerpalu peab pika pausi ning nõustub seejärel, et Alaver on siiski boss. «Kui tema on kohal, siis ma pigem vaatan kõrvalt või olen abistaja rollis. Aitasin Alaveri ja meie suusatajaid juba mullu suvel, õpetasin ja analüüsisin tehnikat ja... Mõnikord küsib Alaver nõugi. Treeningplaanid teeb tema, mina vaatan üle ja pakun kohendusi.»

Mehed saabuvad metsast ning asuvad saepururajal hüppeid tegema. Veerpalu räägib, mitte ei näita  harjutusi ette. Põlved eriti ei luba. Seltskond seevastu rügab himuga, nende põlved on noored ja terved. Veerpalu ei pea ergutamagi.

«Mul endal on vähemalt tunne, et sportlased kuulavad mind,» naerab Veerpalu. «Kellelegi pole vaja olnud käratada, saan leebe jutuga hakkama. Alaver, tema teeb harva ka kõvemat häält. Pigem ergutamiseks, mitte vihaselt. Siin on mul arenguruumi, sest teinekord on sportlastele vaja raskemat sõna öelda. Mina seda veel ei oska.»

Hüpped tehtud, algab kangisikutamine ja jõumasinate piinamine. Töö käib suhtelises vaikuses, kostavad vaid puhkimine ning Veerpalu stardi- ja finišikäsklused: «Viis sekundit! Alustame! Viis sekundit jäänud. Stopp!»

Puhuti haarab Veerpalugi kangi ja rebib selle kibekiirelt viis korda rinnale. Vormi üle ta nuriseda ei saavat: «Teinekord teen jõusaalis harjutused kaasa – distantsimeestele väga alla ei jää – ja rullsuuskadel sõidan samuti koos sportlastega.»

Veerpalu on optimist ja arvab, et suusameestest võib asja saada. «Nende koormused on üsna samad kui minul omal ajal, 800 treeningtundi aastas. Nojah, parimail päevil tegin ma 850 tundi ja mõni tund – minut siin lisaks, minut seal – ka peale.»

Kaks ja pool tundi saab läbi. Mehed tõmbavad soojad riided selga ning sörgivad koju. Veerpalu vaatab, et jõusaal korda jääks, ja suleb ukse.

«Tundub tõesti, et see töö sobib mulle,» sõnab Veerpalu oma tagasihoidlikul moel. «Miks mitte oma õpilased võtta ja proovida neid tippu viia, treenerina Alaverile konkurentsi pakkuda, aga tulevikus. Praegu pean veel kõvasti õppima ja ka Poltoranini tiimis on tegemist piisavalt. Eks ma Andreast juhenda ja mõnd asjaarmastajat jõudu mööda aita, ent suurem treeneritöö tuleb ehk hiljem.»

Veerpalu hämmastav avanemine

«Hämmastav, kuidas Veerpalu on paari aastaga avanenud,» kiidab Karel Tammjärv. «Nüüd annab ta täiega treeneri mõõdu välja. Varem, kui koos harjutasime, andis ta Mati Alaveri palvel mokaotsast meile nõu. Nüüd – eriti kui Alaveri pole – selgitab ta väga asjatundlikult, et mis ja kuidas.»

Tammjärve sõnul pole Veerpalu ja Alaver ühest puust voolitud. «Kaks erinevat inimest ikkagi. Andrus on noorem, temaga suhtleme teistviisi. Alaveri on raske sinatada, Veerpalu lihtsam, kuid kah mitte lihtne. Mõlemad on austusväärsed isikud.»

Veerpalu treeningud toovad kõvasti kasu, kinnitab Tammjärv. «Rullsuusatrennide ajal sõidab Alaver vaid puhuti meiega kaasa, Veerpalu pidevalt. Ta näeb meie tehnikat ja aitab pidevalt seda korrigeerida. Ning tema enda klassikasamm on võimas, väärib õppimist, nagu ka see, kuidas tõusta tippu, taluda tagasilööke ja muud säärast.»

Tammjärv arvab, et Veerpalu võiks õige pea täieõigusliku treenerina tööle hakata. «Kui peaksin mingil põhjusel uue juhendaja leidma, siis valiksin kindlasti Veerpalu.» PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles