Kes vastutab Eesti spordi eest? Mitte keegi! Kui Eesti parim suusasportlane Kaarel Nurmsalu teatas kolmapäeval, et lõpetab karjääri, kuna uueks hooajaks ei õnnestunud leida piisavalt raha, selgus, et olukorra lahendamiseks ei saagi midagi teha.
Eesti spordis pole vastutajat. Kaarel Nurmsalu loobumise ainetel
6. juuni 2014, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli nentis, et Eesti spordi tähtsaim organisatsioon ei saa tegutseda üle alaliidu pea ja lükkas vastutuse Eesti Suusaliidu kaela. Suusaliit selgitas omakorda, et vastavalt alaliidu struktuurile peab sportlastega tegelema vastav alakomitee – antud juhul siis kahevõistluse ja suusahüpete oma, mis koosneb peamiselt endistest või praegustest treeneritest. Oleks üsna mõttetu nõuda nendelt inimestelt meeletute sponsorsummade kokkukühveldamist.
Ma ei arvagi, et EOK asi oleks lahendada iga üksiku sportlase rahamuresid. Küll on aga nende ülesanne tekitada koostöös kultuuriministeeriumiga lõpuks ometi selline süsteem, et meie niigi vähesed suurte ambitsioonide ja seejuures ka tõelise perspektiiviga sportlastele oleks tagatud arenguks vajalikud tingimused. Teisisõnu raha.
Spordi rahastamisest on aastaid räägitud, kuid tühjast jutust kaugemale pole jõutud – kõlavate nimede, kuid rahaliselt nappide projektide abil Eesti sporti ei päästa. Seli lemmiklapseks olev järelkasvutiim on küll hea, kuid selle käigus jagatav raha on noortele siiski pigem emotsionaalne ergutus kui ettevalmistuskulutuste kate.
Aeg oleks lüüa selg sirgu ja tunnistada, et praegune spordi(rahastamis)süsteem on ebaõnnestunud, ja asuda kibekiirelt seda muutma. Spordis pole kohta demokraatial ja seepärast on oluline tugevdada kontrolli, mida alaliidud neile riigi ja EOK eraldatud rahaga teevad. EOK peaks olema Eesti spordis A ja O ning neil peaks olema õigus teha alaliitudele raha jagamise põhimõtetes ettekirjutusi.
Suuremat vastutust peavad tundma ka alaliidud. (Murdmaa)suusaliidu prioriteet ei peaks olema taseme poolest langustrendis olevate murdmaameestele tingimuste loomise pärast nahast välja pugemine, vaid tulemustele vastav lähenemine. Kui suusaliidu esinumber on suusahüppaja, tuleb suurem osa energiast koondada just talle võimaluste loomisele, kui järgmisel aastal suudab raskustele vaatamata kerkida esinumbriks mõni kahevõistleja või murdmaasuusataja, peab suurem tähelepanu koonduma sellele sportlasele.
Numsaluga seoses kripeldab aga paratamatult hingel veel üks küsimus – kas loobumine polnud liialt kergekäeline? Järgmise hooaja eelarvest oli väga suur hulk raha juba olemas ning vähemalt kõrvaltvaatajana tundub, et sellise stardikapitaliga oleks võinud ettevalmistust alustada.
Näiteks tehnikaspordis on täiesti tavaline, et hooaja alguses on sajaprotsendiliselt kaetud vaid esimeste võistluste kulud ning ülejäänu tuleb töö käigus juurde otsida. Ometigi võetakse risk ja alustatakse hooaega.
Loomulikult on spordialad erinevad, nagu on erinev ka võistlushoojaks valmistumine, kuid loogika ütleb, et ettevalmistuse osa ja pool hooaega oli Nurmsalule garanteeritud. Seega võinuks ikkagi proovida…