Eesti koondis lõpetas viiemängulise seeria 2:1 võiduga Tadžikistani üle.
Üleminek improvisatsioonilt süsteemile
9. juuni 2014, 08:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembris EM-valiksarja alustav Eesti jalgpallikoondis lõpetas laupäeval rootslasest juhendaja Magnus Pehrssoni käe all viiemängulise tsükli 2:1 võiduga Tadžikistani üle. Nii peatreener kui ka kapten Ragnar Klavan tunnistasid, et nende matšidega on koondises toimunud edasiminek, kuid 8. septembril peetava esimese valikmängu eel on veel vaid üks maavõistlusmäng: neli päeva varem minnakse vastamisi Rootsiga.
Eelmises kolmes valiksarjas Eesti koondist juhendanud Tarmo Rüütli käe all oli rahvusesinduses rohkem rõhku pandud loomingulisusele ja improvisatsioonile, nüüd on aga enam keskendatud taustainfole ja mängijate igapäevaste tegemiste jälgimisele. Seega üritatakse tegutseda süsteemsemalt ja konkreetse plaani järgi. Kuna jalgpallis ühtegi garantiid teadupärast pole, ei saa väita, et üks lähenemine oleks õigem kui teine. Lihtsalt praegu on koondises võetud selline suund ja vastavalt sellele lõppenud viies kohtumises ja märtsi alguses Gibraltariga kohtudes ka tegutseti.
Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul ongi Pehrssonil praegu mitu ülesannet korraga: arendada meeskonna taktikalist tegevust ja mängu, laiendada koondislaste ringi ja saavutada tulemus. Loomulikult on neist just viimane see, mis esimesena pilku püüab. Kui seni on tegemist olnud maavõistlusmängudega, siis juba septembris hakatakse mängima punktide peale ja siis omistatakse tulemusele senisest veelgi enam kaalu.
Ilmselgelt on seniste matšide jooksul otsitud keskväljale värsket verd. Näiteks aastaid keskpoolkaitses asju kontrolli all hoidnud Aleksandr Dmitrijev ja pikalt koondises olnud Joel Lindpere pole traumade tõttu saanud veel kordagi Pehrssoni käe all mängida. Seega on paratamatu, et kogenud mängumeestele tuleb hakata otsima asendajaid, ja nüüd ongi see tõsiselt käsile võetud. Praegu on rootslase juhendamisel peetud kuue mängu jooksul osalenud kõikides matšides vaid 21-aastased Karol Mets ja Ilja Antonov.
Sügisel punktide peale mängimist silmas pidades oli neile mänguminutite andmine ja viimatises viies mängus osalemine ilmselgelt vajalik. Samuti võib tulevikus tõsisemalt arvestada vasakkaitsja Ken Kallastega, koondise pildile on tagasi kerkinud Alo Bärengrub ja igati tervitatav on noorte ründajate Hannes Anieri ja Frank Liivaku kaasamine.
Kui ründefaasis loodavad eestlased valikmängudes peale meie keskväljamootori Konstantin Vassiljevi eelkõige veel Sergei Zenjovile, Henri Anierile ja Henrik Ojamaale, siis neist esimene on Pehrssoni käe all saanud vigastuste tõttu seni mängida vaid 36 minutit, teine poolteist kohtumist ja kolmas klubikohustuste ja traumade tõttu 73 minutit.
Viimases viies matšis ei osalenud vigastuse tõttu ka tavapärane põhimees Dmitri Kruglov. Eesti koondise puhul on alati räägitud, et ka ühe põhimehe puudumine on juba suur löök, ja tegelikult ei ole me seni veel näinud, mida suudaks rootslase käe all täisrivistuses rahvusesindus.
Kõik see muidugi ei vabanda tõika, et kodupubliku ees Tadžikistaniga kohtudes tehti mänguliselt üsna kahvatu etteaste, mis õnnestus võiduks pöörata alles viimastel minutitel. On küll pidevalt rõhutatud, et tulemus ei ole esmatähtis, kuid tegelikult kasvatab ju iga võit meeskonna enesekindlust ja fännide rahulolu.
Praeguse viie kohtumise jooksul keskenduti tulemust ja mängupilti silmas pidades eelkõige matšidele Läti ja Islandiga ja ka Pehrsson tunnistas, et kohtumise järel islandlastega olid nad edusammude üle siiralt õnnelikud. Ülejäänud kolme mänguga sooviti aga eelkõige laiendada koondislaste ringi.
Tadžikkide alistamise järel kiitis rootslane esmalt meeskonna võitlusvaimu, kuid osutas siis ka valukohtadele. «Füüsilise valmisolekuga oli probleeme. Kaitses ei olnud me piisavalt agressiivsed. Rünnakul jäi liikuvusest ja töövõimest puudu,» märkis Pehrsson.
Rahvusesinduse teise ešeloni ründava orientatsiooniga mängijate laupäevast kohatist hambutust iseloomustas hästi seee, et teisel poolajal oli mitmel puhul rünnakute algataja ja edasiviijana pildis paremkaitsja Enar Jääger, keda koondises hinnatakse eelkõige hea kaitsemängu poolest. Samas tuleb ka tõdeda, et Pehrssoni mängujoonis nõuab ka äärekaitsjatelt rünnakul senisest suuremat panust.
«Kui vaadata ainult tulemusi, siis see jääb halvema poole peale. Olin ise meeskonnaga kaks nädalat koos ja nägin, et areng on toimunud,» hindas tiimi kapten Ragnar Klavan. «Ei ole nii, et viie või kuue mänguga hakkame kõigile kolm-neli väravat lööma. Palun fännidelt ja kõigilt: andke meile aega.»
Eesti – Tadžikistan 2:1
Väravad: 89. Siim Luts, 90.+2. Hannes Anier – 61. Dilšod Vosiev