Tehnoloogia päästab kohtunike naha?

Nelja aasta taguse MMi skandaalseim hetk – inglase Frank Lampardi kauglöök maandub latipõrkest selgelt sakslaste väravas, ent kohtunikud seda ei näe. Foto: SCANPIX

Tofik Bahramov ja Mauricio Espinosa on vastu tahtmist kirjutanud oma nime jalgpalli MMi ajalukku – mõlemad joonekohtunikud eksisid finaalturniiril Inglismaa-Saksamaa mängus värava lugemisel ning nende vääratusest räägitakse veel aastaid hiljemgi. Sel suvel Brasiilias toimuval MMil kasutab Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) esmakordselt väravajoonetehnoloogiat ning kõik kohtunikebrigaadid võivad kergendatumalt hingata – nende võimalused jõuda ajalooraamatusse uute Bahramovite või Espinosadena kahanevad sellega märkimisväärselt.

Mõnes mõttes on kohtunikud aastakümnete jooksul seni langenud tehnoloogia arengu ohvriks – 1966. aasta MM-finaalist toodetud telepildi kvaliteedi alusel ei saanud kaua mingeid põhjapanevaid otsuseid teha ja alles 30 aastat hiljem tõestati, et määrustepärasest väravast lahutas inglasi toona vähemalt kuus sentimeetrit. Neli aastat tagasi piisas televaatajatele aga kolmest sekundist, et näha kordusest – Espinosa eksis, jättes kaheksandikfinaalis väravaks lugemata Frank Lampardi löögi, mis selgelt väravajoone ületas. Just too eksimus sai tõukeks, tänu millele FIFA paneb lõpuks tehnoloogia kohtunike kasuks tööle.

MM-finaalturniiri võõrustaval 12 staadionil on üles seatud GoalControli nime kandev süsteem, mille tööpõhimõte on lihtne ja tuttav igaühele, kes nägi läinud klubihooajal, kuidas toimis Inglismaa kõrgliigas kasutatav samasugune HawkEye-nimeline tehnoloogia. Mõlemat väravat seirab seitse kaamerat, mille abiga toodetakse vaidlusalusest olukorrast kolmemõõtmeline pilt. Väljakukohtunik saab ühe sekundi jooksul – see oli FIFA kindel nõue – randmele kinnitatud käekellale visuaalse ja vibratsioonisignaali värava sündimise kohta. Viimane sõna värava lugemise suhtes jääb seejuures endiselt vilemehele.

Esmakordselt kasutas FIFA väravajoonetehnoloogiat ametlikus mängus 2012. aastal Jaapanis peetud klubide maailmameistrivõistlustel. Seejuures oli Toyotas kasutusel Hawk-Eye ja Yokohamas GoalRefi-nimeline süsteem. Mullu aprillis teatas FIFA aga mõnevõrra üllatuslikult, et maailmajagude karikaturniiriks ja MMiks on välja valitud hoopis GoalControl.

Kuigi kõigi kolme süsteemi tööpõhimõte on sama, tuli GoalControli valimine teatava üllatusena. FIFA selgitas nende kasuks otsustamist nii kasutusvõimaluste kui ka hinna aspektist – tehnoloogia paigaldamine ühele staadionile läheb maksma ümberarvutatult ligi 190 000 eurot ning selle kasutamine ühe mängu kohta umbes 3000 eurot. FIFA kiitis lisaks ka tehnoloogia paindlikkust, paigaldamise lihtsust ja tehnoloogia võimet «kohanduda Brasiilias valitsevate oludega», täpsustamata siiski, mida viimase all silmas peetakse.

Skeptikute sõnul on aga kummaline, et hinnalise tehnoloogia paigaldusõiguse teenis firma, millest keegi ei olnud kuu aega varem kuulnudki ning mis loodi napp pool aastat enne otsuse langetamist. Tõsi, GoalControli asutajate taga on täppiskaameratööga tegelev kompanii Pixargus, mille klientide hulka kuuluvad näiteks Audi, Volkswagen ja lennukitootja Airbus.

Samas on ikkagi ootamatu, et otsustajad vaatasid mööda näiteks HawkEyest, mis on juba aastaid kasutusel suurtel tenniseturniiridel ja ennast selle aja jooksul usaldusväärsena tõestanud. Just HawkEye on kasutusel ka Inglismaa kõrgliigas, mis Euroopa suurliigadest ainsana läinud hooajal väravajoonetehnoloogia edukalt kasutusele võttis.

Kui Blatterist on saanud viimase paari aastaga väravajoonetehnoloogia pooldaja, siis Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) president Michel Platini on endiselt üks suuremaid skeptikuid. «Probleem ei ole väravajoonetehnoloogias, vaid tehnoloogia üldises jõudmises jalgpalli. Järgmiseks nõutakse juba tehnoloogia abi suluseisude ja käega mängu juures ja nii edasi. Sellele ei tulegi iial lõppu. Just see teeb mulle enim muret,» sõnas Platini, kes leiab, et lisatööd peaksid tegema väravatagused lisakohtunikud, mitte masinad. Samas jäi näiteks viimasel EM-finaalturniiril ka lisakohtunikul märkamata, et Ukraina-Inglismaa mängus ületas Marko Devici löök väravajoone, enne kui inglaste kaitsja John Terry suutis palli minema lüüa.

Lisaks on Platini märkinud, et Meistrite liigas kasutamiseks läheb väravajoonetehnoloogia mõistusevastaselt kalliks. «280 staadionile süsteemide ülespanek maksaks 54 miljoni euro ringis ja võtaks aega üle viie aasta – natuke kallis selleks, et vältida viga, mis juhtub ehk iga 40 aasta tagant. Eelistaksin suunata selle raha pigem noortejalgpalli,» on prantslane öelnud.

Väiksema uuendusena debüteerib MMil ka idee, mida Lõuna-Ameerikas on juba aastaid kasutatud – karistus- ja vabalöökide puhul on kohtunikul kasutada spreivärv, millega ta saab märkida täpselt ära kaitsemüüri asukoha või löögipaiga.