Reede õhtu toimunud Ghana ja Uruguay jalgpallimatš läheb ilmselt igaveseks ajalukku. Kusjuures asi pole vaid selles, et tegemist oli MM-võistluse veerandfinaaliga… seda mängu jääb ikkagi meenutama Uruguay ründaja (!) Luis Suarezi efektne tõrje lisaaja viimasel minutil, kui ta sai väravajoonel seistes käed ette Ghana pealelöögile. Selle teoga päästis ta oma riigile pääsu poolfinaali. Pole vaja kahelda, et Suarez kerkis selle teoga õigustatult oma rahva suureks kangelaseks.
Tõsi – Suarez pole väravavaht ning reeglite järgi ei tohi ta käega mängida ning asjade sellist käiku võib pidada sportlikuks ebaõigluseks. Pole võimalik eitada sedagi, et Suarez ja tema tõttu ka kogu Uruguay koondis vääris karistust.
Kuid kogu südamest tahaks vastu vaielda neile, kes nimetasid mängija tegutsemist väärituks pätiteoks ning nõudsid Suarezi eemaldamist turniiri lõpuni. Mille eest? Kas oma meeskonna võidu heaks enda ohverdamine on siis patt? Suarezi tegu polnud sugugi hullem, kui näiteks trahvikastis viimases hädas vastase jalust niitmine.
Punane kaart koos järgmise kohtumise vahelejätmisega ning penalti olid piisavaks karistuseks. See, et MMi üks säravamaid mängijaid Asamoah Gyan ei suutnud penaltit kasutada, on juba tema traagika. Elu on karm, aga õiglane.