Alo Jakin loodab, et Eesti grupisõidu meistri särk aitab tal profilepingut saada. Kangert ja Taaramäe jäid medalita.
Jakin vajas võitu ja võitiski
30. juuni 2014, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tore, et Alo Jakin võitis, tal oli Eesti meistri särki kõige enam vaja, sest loodetavasti aitab see kaasa uue lepingu sõlmimisele,» oli profirattur Rein Taaramäe rivaali edu üle rõõmus. Ta ise leppis Eesti grupisõidu meistrivõistlustel kaheksanda kohaga. Võistlus ebaõnnestus ka teistel Maarjamaa staaridel: Tanel Kangert katkestas, Gert Jõeäär jäi lõpusirgel sentimeetrite mängus Jakinile alla.
Teinekord juhtub nii, et saatus soosib seda, kel esikohta hädasti tarvis. Kangerti ja Taaramäe väärtus pannakse paika suurtel võidusõitudel, Jõeäär on tänavu triumfeerinud juba kolmel korral ja Cofidis pikendab suure tõenäosusega tema lepingut. Aga vaat Jakinil polnud esimesel profiaastal Big Mati meeskonnas midagi ette näidata. Nüüd on.
Palamusel, mille ümbrusse suudeti maha märkida lauskmaise Eesti raskeim rada – tõusumeetreid kogunes enam kui 2000 –, valitses tüüpiline selle suve ilm: õhusooja napilt üle 10 kraadi, lõikav tuul ja katkematu vihm, mis ajuti paduks tihenes. Ratturitel tuli looduse karmust taluda 14 ringi ehk 179 kilomeetrit.
Teisel ringil eraldus 16 meest ja läks oma teed. Kangert jäi tagumisse gruppi ning varsti ronis Tour de France’iks valmistuv Astana proff sadulast. «Mul polnudki soovi end pildituks sõita, pigem trenni teha, kuid plaan nägi ette kogu distantsi läbimist,» selgitas Kangert. «Juba stardijoonel tundsin, et pole minu päev. Kui ees rünnati, siis otsustasin, et teen pigem pool rehkendust, aga teen selle hästi. Tõstsin tempot, et ehk lähevad jalad lahti. Ei läinud ja sestap lõpetasin enese piinamise.»
Liidrite grupp püsis pikalt ühtsena. Kolm ringi enne lõppu leidis Jõeäär, et aitab löntsimisest, ning surus gaasi põhja. Järgnes vaid Jakin. Taaramäe jäi. «Lasin vahe sisse, nii nad eest ära saidki. Arvasin, et targem on mängida klubikaaslase Jõeääre peale, mul endal olid jalad üsna tühjad,» tõdes Taaramäe mittemidagiütleval ilmel.
Jakin ja Jõeäär tegid usinasti tempot ning hakkasid jõudude vahekorda selgitama alles lõpusirgel, mis, tõsi, oli poolteist kilomeetrit pikk. Jakin üritas põgeneda, kuid Jõeäär püsis tuules. Nõnda tuldi finišijooneni ja sellest ka üle – Jakin ikka napilt ees.
«Pole pettuja tüüp, kuid pisut jäi ikka kripeldama,» tunnistas Jõeäär. «Jalad läksid viimastel meetritel krampi. Kahju. Ma ei rünnanud varem seetõttu, et olin võidus üsna veendunud. Aga läks teisiti. Õnneks võitsin eraldistardiga sõidu, seega meistrisärgita ma siiski ei lahku.»
Jakini näol säras naeratus: «Raskelt tuli see võit, aga tuli. Olen kahel korral meistrisärgist kukkumise tõttu ilma jäänud. Nüüd sain trofee lõpuks selga.»
Sõidu lõpus olnud kõik külmast kanged, rääkis Jakin. «Õnneks oli meil Jõeäärega sedavõrd jaksu, et tegime teistega vahe sisse. Lõpusirgel olime mõlemad kui laibad, võitis see, kel oli jalgadesse rohkem jõudu jäänud.»
Meistrisärki oli hädasti vaja jah, nõustus Jakin. «Usutavasti on võidust kasu ja saan ka järgmiseks aastaks profilepingu. Muidugi tahaksin mõnda tugevamasse klubisse, aga Big Mat sobib samuti. Esimene profiaasta kulub sisseelamiseks, teisel tahaksin midagi ka juba korda saata.»