Juuli algusest Hiina pealinnas hiina keelt õppiv sakslanna Marie-Therese Adam tõdeb, et Peking on üsna palju muutunud, vähemalt tema jaoks. Osad muutused on head, osa jällegi halvad.
«Jamasid pole vaja, minge parem koju.»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19-aastane Adam teadis juba keskkoolis, et tahab pärast kooli lõpetamist rahvusvahelist ärijuhtimist õppima minna.
Ja et paha ei teeks mõne võõrkeele omandamine. Kuna viimastel aastatel on mitmed Saksamaa suurfirmad Hiinasse laienenud, pidas ta mõistlikuks just nimelt hiina keelt õppida.
Tänu sellele on juuli alguses Pekingisse jõudnud Adam näinud linna kaht erinevat palet – Hiina pealinnana ning 29. suveolümpiamängude korraldajana.
«Iga päev muutub midagi,» arutleb Adam. «Ma ei ütleks, et vihkan olümpiamänge, aga nende pärast läks mu elu keerulisemaks.»
Inimtühi linn
«Kui siia saabusin, oli linn rahvast täis ja liiklus oli kohutav, nüüd on olukord teine. Tänavatel on kõvasti vähem inimesi,» selgitab ta. «Kuna autode liikumisele seati piirangud, on liiklus tublisti hõredam, vähemalt pool sellest, mis varem oli.»
Adami sõnul oli linn kõige tühjem olümpia avapäeval.
«Avatseremoonia päeval oli kõige naljakam, siis nägin paari autot ja kolme inimest, peaaegu kedagi polnud tänaval,» muigab ta.
Erakoolis hiina keelt tudeeriv Adam veedab enamiku vabast ajast Pekingi läänelikumas piirkonnas, välistudengite meelispaigas Wudaokous.
«Alguses oli Wudaokous palju väikseid poode ja kõik tänavad olid kaupmehi täis,» meenutas Saksamaalt Frankfurdi lähistelt Fulda linnakesest pärit Adam. «Mõni nädal enne olümpiat pidid need väikesed poed oma uksed sulgema ja tänavakaupmehed kadusid, ma ei tea, kuhu nad läksid.»
Wudaokous on Adami lemmikkoht üks sealseid populaarsemaid söögikohti, raamatupoe kohal asuv baarike nimega Lush. «Varem oli see ristmik pidevalt umbes, nüüd ei meenuta see enam kuidagi suurlinna tiheda liiklusega ristmikku,» möönab ta mõtlikult aknast välja vaadates. «Kuigi tegelikult on nüüd, olümpiamängude lõpu eel hakanud rohkem rahvast ringi liikuma, ehk muudeti jälle mingeid reegleid.»
Pooleteise kuuga hiina keele suhtlustasemel juba praktiliselt omandanud Adam on proovinud sel teemal ka kohalikega rääkida, ent siiani tulutult. «Hiinlased ei taha väga sellest rääkida, aga on näha, et neid valdavad kahetised tunded – ühelt poolt on nad elevil, et olümpiamängud toimuvad Pekingis, teisalt on nad millegipärast väga hirmul,» räägib Adam oma tähelepanekutest.
«Kasutusele võetud turvameetmed on ikka tohutud. Proovisime avatseremoonia ajal Linnupesa lähedusse pääseda, tahtsime šõud suurelt ekraanilt jälgida ja pildistada,» jutustab ta õhinal seiklustest kaasüliõpilastega.
«Küsisime ühe politseiniku käest, kuidas staadionile kõige ligemale saab ja kuhu ekraanid paigaldatud on, aga korrakaitsja vastas seepeale: «Pole mingeid jamasid vaja, minge parem koju ja vaadake telekast.»
Nad kartsid nii väga, et midagi juhtub.»
Kõikidel Pekingis õppivatel välistudengitel olümpiamängude ajaks aga Hiina pealinna jääda ei lubatud. «Paljudel mu sõpradel oli probleeme viisaga, ilma selget põhjust andmata seda lihtsalt ei pikendatud ja nad saadeti riigist välja,» imestab Adam.
Adam pidi algselt Pekingis kohaliku pere juures elama, ent kohale jõudes sai endale toa ühe hotelliga samas majas paiknevas ühiselamus.
Ka seal ei pääsenud ta muutusteta. «Algselt oli meil fuajees tarbekaupade pood, sai kõik vajalikud ostud kohapeal tehtud,» lausub ta. «Enne olümpiat kaotati pood ära ja selle asemel tehti midagi baarilaadset.
Lisaks rakendatakse nüüd ka ühiselamusse pääsemiseks rangeid turvameetmeid. Me peame läbima turvaväravad, näitama oma toa-võtit, autod peavad metallidetektoritest läbi sõitma ja kui keegi tahab külla tulla, on nad sunnitud oma passi tagatiseks jätma ning südaööl pean nad välja kirjutama.»
Algselt oli hotellis probleeme ka suhtlemisega. «Töötajad ei saanud inglise keelest sõnagi aru,» naerab Adam saabumispäeva meenutades. «Tahtsin ennast sisse kirjutada, aga nemad ei mõistnud mind ja mina neid. Lõpuks helistasin oma koolist ühele õpetajale, kes meile üksteise juttu vahendas.»
Olümpia lähenedes hakkas olukord vaikselt muutuma. «Istusin vahepeal õhtuti fuajees, töötajad tulid minu juurde ja palusid, kas saaksin neile ingliskeelseid lauseid ette lugeda, kuna nad ise ei oska sõnu hääldada,» selgitab Adam. «Neile oli antud umbes kümme lehekülge lauseid, mille kõik selgeks pidid õppima. Kuna keegi neist polnud selliseid asju elu sees kuulnud, oli neil üsna raske.»
«Kuidas teil täna läinud on?» «Loodan, et teil oli ilus päev.» «Kuidas me teid aidata saaksime?» Ja muud säärased elementaarse viisakuse laused.
«Nüüd on vastuvõtulauas kaks noormeest, kes oskavad juba väga hästi,» rõõmustab Adam, kes suudab lugeda paarsada hiina hieroglüüfi. «Saavad enamasti kõigest aru ja oskavad ka ise vastata. Ja see kõik on tulnud umbes kuu ajaga, seda poleks ma osanud oodatagi.»
«Bye-bye!»
Siiski on muutused olnud ka positiivsed, eriti mis puudutab taksosõitu. Adam meenutab naerusuiselt, kuidas talle taksojuhid alguspäevadel linnaekskursioone tegid, ent olümpia ajal seesugust pettust eriti ei toimu.
Lisaks on ka taksojuhid natuke keelt õppinud. «Nad ei saanud isegi sellest aru, kui neid tänasid,» möönab Adam. «Aga kui nüüd taksost välja astuda, tuleb neil täiesti loomulikult ja aktsendivabalt «Bye-bye!» (Head aega – ingl k).»
Sakslanna hinnangul on olümpiamängud Pekingi arengule kaasa aidanud ning linn ilusamaks muutunud, inimesed aga välismaalaste vastu abivalmimad ja sõbralikumad.
«Kui varem tänaval kelleltki abi palusin, mindi sõnagi lausumata lihtsalt edasi,» räägib ta. «Nüüd piisab vaid sellest, et seisan tänaval eksinud näoga ja kohe tuleb mitu inimest küsima, kas nad saavad mind kuidagi aidata. Neil on väga hea meel maailma võõrustada.»