Igal endast lugupidaval Saksamaa jalgpallikoondise pöidlahoidjal on fännisärk, millelt säravad vastu kolm tähekest – üks iga maailmameistritiitli eest. Juba 20 aastat oodatakse kolmele tähekesele pingsalt lisa, kuid paraku edutult.
Unistus neljandast tähest kustus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäeva õhtul purustas sakslaste unistuse neljandast tähest Hispaania rahvuskoondislane Carles Puyol, kes poolfinaali 73. minutil palli peaga väravasse põrutas.
Sel hetkel jättis nii mõnegi fänni süda löögi vahele ja minutiks võttis maad lämmatav vaikus. Raske on kirjeldada tunnet, mis vahetult pärast mängu Berliinis võimust võttis.
Enne kohtumist särises kogu linn ootusärevusest ning juba viis tundi enne avavilet otsiti kõikvõimalike musta-puna-kollaste aksessuaaridega kaetult kohta, kus kaasa elada.
Rahvas oli tõelises peomeeleolus. Tänavad sumisesid ning pasunaid ja rõõmuhõikeid kuulis igal nurgal – polnud kahtlustki, et seni suurepärast mängu näidanud Saksa koondis pääseb finaali.
Jalgpall kisub kaasa
«Elasin hullumeelselt kaasa. See on hämmastav, kuidas MM kaasa kisub. Ma muidu ei vaata üldse jalgpalli,» kirjeldas turvatöötaja Carolyn. «Olen 46-aastane naine, aga maalisin põskedele ja käsivartele lipu ning riidest lipp oli veel õlgadele tõmmatud. Midagi sellist teevad muidu vaid noored ja lapsed.»
Siis aga otsustasid MM-finaalturniiril seni vaid kesiseid etteasteid näidanud hispaanlased, et just poolfinaalis oleks paras aeg hästi mängima hakata.
Iga kord kui Hispaania meeskond väravale taas ohtlikult lähedale jõudis, kostis Berliini publiku hulgast rohkelt kiljatusi, pead peideti käte vahele ja toriseti häälekalt. Lõpuvile järel aga valgus muidu vali publik ülikiirelt ja hääletult laiali. Rõõmupidu jätkas kesklinnas vaid käputäis hispaanlasi.
Teleülekande järel teatas saatejuht, et kaadreid miljonitest Saksamaa tänavatel mängu jälginud fännidest enam paraku vaatajateni tuua ei saa, kuna midagi ilusat polevat lihtsalt enam näidata.
Pettumus oli suur
Selle asemel jõudis aga kaamerate ette äranutetud silmadega ja nuuksuv Saksa koondise kapten Philipp Lahm. «See on väga mõru. Väga pettumustvalmistav,» avaldas Lahm hapult. «Meil oli suurepärane võimalus MM-finaali pääseda. Seda võimalust pole igal aastal ja ka mitte iga nelja aasta tagant.»
Kapteni sõnavõtt võttis kokku kogu rahva meeleolu ning ka pisarate poetamisega polnud paljud kitsid.
«Pettumus on suur. See on juba neljas tiitlivõistlus järjest, kus Saksamaa vahetult enne lõppu komistab,» pahandas nõunik Bastian. «Kogu maa ootab juba aastaid, et kuidagi vähemalt mingigi tiitel ära tuleks.»
Noormehe sõnul polnud hetk pärast kaotust aga kõige hullem. Veel piinarikkamalt kulges ühele tõsihingelisele fännile mängujärgne tööpäev.
«Kaotusejärgne päev on alati kõige hullem. Õhtul on kõik lihtsalt šokis ning alles hommikul jõuab kohale, mis tegelikult juhtus. Nüüd läheb ju vähemalt kaks aastat, enne kui uus võimalus tuleb,» vaagis Bastian.
Üldise kurva meeleolu taustal aga tunnistasid paljud, et noore tiimi tulemus pole sugugi paha. Meeskond teenis MM-turniiriga rahva südamliku poolehoiu ning kaasaelajaid oli tänavu rohkem kui 2006. aastal Saksamaa MM-finaalturniiril.
«Meeskond on lihtsalt niivõrd sümpaatne. Neil on noor rahvusvaheline seltskond, kes klapib hästi. Nad mängivad aukartuseta ja eelarvamusteta kõigi vastu. Ilma liigsete mõteteta – nagu lapsed,» vaagis ametnik Karsten. «Samuti pakub vutt inimestele praegusel kriisiderohkel ajal võimaluse unustada igapäevaprobleemid.»