Lõuna-Ameerikas reisiv sakslane Florian Fischer (36) rääkis Postimehele, kuidas ta Brasiilias, Rio de Janeiros pärast Saksamaa MMi võitu hirmuäratava õhtu veetis ja Argentina fännilt juubeldamise eest peksa sai.
Saksa fänn jalgpalli MMil: Rio oli eile kurb linn täis masendunud inimesi
14. juuli 2014, 16:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma teadsin, et argentiinlased võtavad jalgpalli tõsiselt. Ka sakslased võtavad. Aga argentiinlased käitusid eile pärast kaotust nii, nagu oleks nende pereliige surnud. Nad nutsid lahinal.
Ma ei näinud brasiillasi peaaegu üldse. Olime tüdrukuga väljas, kus olid ekraanid. Kõik meie ümber olid sinistes ja valgetes toonides [viitab Argentiina toetajatele].
Mu põsel oli väike saksa lipp. Olime kõik heas tujus. Mina andsin argentiinlastele suitsu ja nemad mulle õlut.
Kui Saksamaa võitis, lakkas trummidepõrin ja kõik jäi vaikseks. Mõned argentiinlased surusid mu kätt ja õnnitlesid mind, kuigi mina ju ei mänginud. Ma ei saanud sellest aru.
Viimati, kui Saksamaa võitis, olin ma 12-aastane ja ei saanud seda tähistada. Seetõttu juubeldasin kaasa ja viskasin käe taeva poole.
Korraga nägin ühte sinivalges meest enda ees. Ta tundus veidi purjus, aga väga pettunud ja vihane. Vaatasin talle paar sekundit otsa ja siis teadsin, mis juhtub. Järgmisel hetkel oli ta rusikas mu näos. Õnneks maandus löök mu laubal. Ninalt voolas prillidele verd.
Nüüd on mul otsa ees suur munakujuline muhk.
Argentiinlased aitasid mu püsti ja andsid mulle õlut. Ütlesid, et see mees oli segane.
Pärast seda hoidsin madalat profiili. Sakslased juubeldasid mu lähedal. Ütlesin neile, et nad vaiksemad oleksid, muidu juhtub nendega sama.
Ma olen väga pettunud. Ka sellepärast, et suurel ekraanil ei näidatud tseremooniat, kus Saksamaale karikas üle antakse. Võibolla kartsid nad, et rahvamass muutub vägivaldseks? Ma jäin sellest 12-aastasena Saksamaal ilma ja ka nüüd siin kohapeal.
Läksime ruttu lähimasse kohvikusse, et tseremooniat näha, aga magasime selle maha. Järgmise asjana tundsime pipragaasi lõhna.
Brasiilia politsei liikus Brasiilia ja Argentiina fännide poole. Kogu ala tundus sõjatandrina. Politsei oli relvastatud ja mundris. Me läksime sealt ruttu ära ja ma ei tea, kes pipragaasi lasi või mis edasi sai.
Ma kahetsen, et ei olnud Berliinis sel ajal. See oleks olnud sada korda parem, sest kõik tähistasid võitu. Rio oli vaid kurb linn täis masendunud inimesi.
See oli imelik õhtu. Ma ei tundnud end turvaliselt.»