Lapsepõlveunistuse täitumine, pingeline meditatsioon ja tõeline võidupidu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakslastel oli MMi finaali järel põhjust oma riigi lipuga vehkida ja rõõmustada.
Sakslastel oli MMi finaali järel põhjust oma riigi lipuga vehkida ja rõõmustada. Foto: Inga Höglund

«Kui Saksa meeskond kaotab, siis ma ei vaata enam mitte kunagi MMi! Kaotus oleks lihtsalt nii suur pettumus. See on valus: eelmisel ja üle-eelmisel korral olime ka nii lähedal ... ning siis tuli see pettumus. Seda oli nii raske taluda,» selgitas noor finantsanalüütik Marc Röhnert enne MMi finaali sellise näoga, justkui hakkaks ta kohe minestama.

2006. aasta MMi ajal oli hobijalgpallur Marc veel gümnaasiumis ning MMi ajal elas kogu nende klass Saksa meeskonnale kaasa. Jalgpalli MM oli teismeliste jaoks kõige olulisem sündmus ning toona oli Saksa meeskonnal üle pika aja taas võimalus MM-tiitlile pretendeerida. Kolm maailmameistri tähekest kaunistasid sakslaste võistlussärke juba alates 1990. aastast, neljas tiitlivõit lasi end aga veel tükk aega oodata.

Tänavuse MMi edenedes tärkasid paljude sakslaste lootused uuesti: nii mõnelegi ootamatult seisis Saksamaa finaalis ning võit näis käega katsutav, kuid liiga hea, et tõsi olla. Mida lähemale pühapäevane finaal jõudis, seda piinatumaks muutusid ka sakslased. Kui muidu elas publik meeletult ja valjult igale Saksa tiimi mängule kaasa, siis pühapäev kujunes üsna kummaliseks.

Kolm tundi enne mängu oli miljonilinn Köln justkui väljasurnud. Suuremad tänavad olid tühjad ning inimesed kogunesid vaikselt õlletubadesse, restoranidesse, baaridesse. Ka suvalised kioskid ja kioskite ees asuvad autoteed muutusid populaarseteks jalgpallibaarideks.

Võiks ju eeldada, et see rahvamass on lärmakas, kuid mängueelne olukord meenutas omamoodi meditatsiooni. Vaikus katkestati vaid olulisemateks hetkedeks ning siis tõesti valjult: kui mängijad platsile saabusid, oli sobilik aplodeerida, kui hümni mängiti, pidi võimaluse korral täiest kõrist kaasa möirgama ja lippudega vehkima. Kuid seejärel taas vaikus ...

Meeletu kisa ja juubeldus saatis igat korda, kui Argentina rünnak ebaõnnestus. Siis võis ka Kölni kesklinnas tunda end justkui staadionil kümnete tuhandete pealtvaatajate keskel.

Poolaja 0:0 pälvis publikult sellise heakskiidu, mis jättis mulje, nagu oleks Saksamaa äsja värava löönud. Terve linn kaikus ühes rütmis.

Õhus olevat pinget jagus aga ka teiseks poolajaks. Kui tavaolukorras võinuks vihmase ilma tõttu viriseda, siis nüüd ei läinud ka see enam kellelegi korda: Saksa lipud muutusid vihmakeepideks ning pilgud olid rahutult ekraanile naelutatud.

Olukord muutus järjest talumatumaks. «Kogu see mäng oli piin! See oli tegelikult ka nii pingeline, et võib võrdsustada piinamisega,» kirjeldas Saksa meister jäähokis, Christina

Schröder. «Ma seisin terve mängu Stadtgartenis (kohalik klubi ja õlleaed – toim) ühel pingil, et midagigi näha, ja põhimõtteliselt suplesin higis.»

Pärast pea kaks tundi kestnud närvide mängu vallandus kogu emotsioonide tulv kirjeldamatu mürglina. Ühel hetkel hakkas kogu see rahvamass meeletult valjult kisama, kiljuma, röökima ja möirgama. Sekundi pealt läks käiku absoluutselt kõik, millega vähegi müra teha kannatas: ilutulestikuraketid, prügikastid, autosignaalid ja isegi rattakellad. «Weltmeister! Weltmeister! Weltmeister!» üürgasid mehed ühes taktis. Koos võeti üles ka traditsiooniline «Deutschland! Deutschland! Deutschland!»

Ning järsku olid Kölni tänavad autodest umbes: autoakendest välja kõlkudes lehvitati lippe ning asuti meeletult ja pausi pidamata signaali andma. Tänavatel jätkus pidu hommikuni, kui mitte keskpäevani.

«Uskumatu! Vapustav mäng!» rõõmustas Marc järgmisel hommikul. «See oli tõeline pinge! Ning lihtsalt kirjeldamatu rõõm!»

«See oli mu lapsepõlveunistus,» tunnistas ta tagasihoidlikult ning avaldas, et võidurõõm tõi talle pisarad silmi. «Nii vahva meeskond! Teenitud võit! See on tunnustuseks Saksamaa noorele ja tugevale jalgpalligeneratsioonile.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles