Saksamaa jalgpallikoondist vaevavad tänase pronksimatši eel Uruguayga mitmesugused probleemid. Kui alul polnud kindel vaid väikse vigastuse küüsis vaevleva suurima väravaküti Miroslav Klose osalemine, siis nüüd on koondist tagatipuks tabanud viirus.
Sakslased maadlevad pronksimatši eel probleemidega
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
10. juuli 2010, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile teatas Saksamaa jalgpalliliit, et grippi on haigestunud peatreener Joachim Löw, kapten Philipp Lahm ja ründaja Lukas Podolski.
«Löw on jäänud haigevoodisse ega võta pressikonverentsist osa,» teatas Saksamaa koondise pressiesindaja Harald Stenger, kelle sõnul on mängijate olukord parem. «Mängijate seisund pole nii tõsine.»
Palju on räägitud, et juba teist MMi järjest pronksimänguga leppima pidavatel sakslastel võib küllaltki tähtsusetus mängus motiveerimisega raskusi tulla. Kindlasti ei oleks enese üleskütmisega aga probleeme 32-aastasel Klosel, kelle jaoks jääb käimasolev MM suure tõenäosusega viimaseks.
Nimelt on turniiri jooksul neli väravat löönud Klosel suurepärane võimalus tõusta MMi läbi aegade suurimaks väravakütiks. Praegu on Klosel löödud 14 väravat, brasiillasel Ronaldol 15.
Et motivatsioonist puudu ei tule, lubas ka Uruguay koondise loots Oscar Tabarez.
«Sellest tuleb väga raske matš,» tunnistas Tabarez. «Jah, 3.-4. koha mäng pole päris tipp, kuid läheme seda mängu mängima sama pühendunult ja sama suure entusiasmiga nagu Hollandi vastu. Pole üldse kindel, kas me selle mängu võidame, kuid valmistame ennast ette nii, et vajadusel võitleme surmani.»
Mängijad aga ei suuda siiani väljalangemisega leppida. Kuigi Uruguay jääb selle MMi kindlaks üllatajaks, oli pääs unistuste mängu nii lähedal (poolfinaalis alistuti Hollandile 2:3).
«Fakt, et me ei täitnud oma eesmärki, teeb endiselt valu. See on asi, mida jääme igavesti meenutama. Samas peame olema õnnelikud, et nii kaugele jõudsime. Kuid viimase sammu tegemata jätmist on raske unustada,» nentis Maximiliano Pereira.