Üks võit ja seitse kaotust – selline oli Eesti U20 korvpallikoondise saldo EMi B-divisjoni turniiril Bosnias. Mõned korvpalliinimesed on nimetanud seda häbiväärseks, teised jälle asjade loomulikuks käiguks, kolmandad aga lihtsalt saatuse vingerpussiks…
Mullu kritiseerisid kõik peatreener Andres Sõbra tegutsemist ja nurisesid, et meeskond ei jäänud A-divisjoni püsima, Sõbrast saadi lahti, kuid meeskond on mitu korda hullemas seisus.
Jõu ja agressiivsuse vahe
Tänavu U20 koondise peatreeneri toolil istunud Indrek Ruut tõdes, et ei soovi vähemalt enne treenerite ringis tehtud põhjalikku analüüsi kedagi süüdistada ega avalikkuse ees musta pesu pesta. Ühe väga olulise punkti tõi ta siiski esile.
«Suurel osal tänavusest U20 koondisest puudub kokkupuude meeste korvpalliga! Selle vanuseklassi meeskonnas on mängijad, kes peaksid mängima koos meestega, mitte aga A-klassi meistrivõistlustel. Jõu ja agressiivsuse vahe on lihtsalt niivõrd suur – meie poisid pole harjunud nii mängima,» viitas Ruut ühele kehva tulemuse põhjusele.
Ruudu väitele on raske vastu vaielda. Tänavusest koondisest said Eesti meistriliigas enam-vähem stabiilselt mänguaega Rakvere Tarvasse kuulunud Sander Saare ja Raplas pallinud Hendrik Ruut. Episoodilist rolli täitis Pärnu meeskonnas Brett Nõmm, Itaalias treenis, kuid ei mänginud Martin Jurtom.
Ruut avaldas lootust, et tema juhitud koondise ebaedust tehakse õiged järeldused ja noorte korvpallis viiakse läbi vajalikud muudatused. «Oluline küsimus on see, kus ja kui palju noored treenivad ja mängivad,» sõnas ta, andes sellega ilmselgelt mõista, et Eesti noorte korvpallis on noortel liiga palju mänge ja liiga vähe treeninguid.
U20 koondise abitreeneri rolli täitnud Üllar Kerde suhtus meeskonna altminekusse kui asjade loomulikku käiku. «Me ei saa juba ammu ütelda, et oleme korvpalliriik. Teised riigid liiguvad edasi, meie tammume paigal,» nentis suurte kogemustega treener.
Vajadus muutusteks
Ka Kerde rõhutas muutuste vajadust. «Kõige olulisem on see, et Eestis hakataks treenima tänapäeva metoodika järgi ning noorteklassis muutuksid mängugraafikud süsteemseks – see annaks võimaluse ka treeninguid paremini planeerida,» arutles ta. «Kui aga Eesti noortekoondise mängija osaleb maakonnaliigas 30 kohtumises ja viibib neist väljakul 40 minutit, siis see on täiesti absurd.»
Ruudu sõnul olid Bosnias mänginud meeskondadest kolm esimest – lisaks väljakuperemeestele ka Belgia ja Ukraina – tasemelt teistest selgelt üle. Näiteks Bosnia alistas kontrollkohtumises Horvaatia, kes jõudis A-divisjonis poolfinaali, Belgia meeskonda vedas aga mängija, kes sai möödunud hooajal rohkelt minuteid EuroChallenge’i sarjas.
«Usun, et parimal juhul oleksime võinud mängida seitsmenda koha peale, näiteks Portugal ja Holland on meist tugevamad,» nentis Ruut. «Tegelikult ei saa ütelda, et ka Luksemburgis, Küprosel või Austrias ei osata korvpalli mängida… osatakse küll! Kui ma oleksin veel Rapla klubi peatreener, teeksin EMil mänginud Küprose koondise suurele äärele pakkumise.»