Vehklemine seisaks muust, hädade käes vaevlevast Eesti spordist justkui eraldi: ülitihe sisemine konkurents, arvukalt tipptreenereid üle maailma, alaga seotuks jäänud staarid, kvaliteetne töö noortega ning andekate ülesleidmine ja arendamine võitjateks on see, mis kokkuvõttes jätkuvalt medaleid toodab.
Ajal, mil Eesti spordis kisuvad asjad kiiva, tipptegijaid on vähe ja medaleid ei tule, elavad epeevehklejad parimaid aegu. Tiitlivõistlustel oldi tunamullu kaks, mullu kolm, tänavu taas kaks korda pjedestaalil, kusjuures epeenaiskonna MM-hõbe ja Erika Kirpu pronks on sel aastal ainsad olümpiaaladel täiskasvanute seas võidetud medalid. Siinkohal kaheksa põhjust, miks vehklemine on tipus.
Imeline konkurents
Maailmameistriks tulek ei tähenda Eesti (nais)vehklemises seda, et võiks hetkekski aja maha võtta. Niipea kui mugavustsooni satud, oled pildilt kadunud. Käib armutu võitlus klubide vahel, koondisekohtade pärast.
Nii tihedat konkurentsi pole olnud ühelgi teisel spordialal ainsalgi ajahetkel. Hulk juunioride ja U-23 klassis pjedestaalile pääsenuid seisab epeenaiskonna ukse taga, sest kohti lihtsalt pole ning alt tuleb uusi tippe aina peale. Kui maailma parim juunior Katrina Lehis tahab ainuüksi pääseda Rio de Janeiro olümpiale, peab ta olema parem kodustest rivaalidest, mitmekordsetest tiitlivõistluste medalistidest. Seega, nagu peatreener Kaido Kaaberma ütles, koondises nõrku ei ole, on maailmanimed.
Vene koolkond
Räägitakse, et idast pole meile iial midagi head tulnud ning kõik nõukogulik tuleb unustada. Õnneks pole vehklejad loosungeid kuulda võtnud ning viljelevad vene koolkonna ideid, mis toovad edu. Tehnilised nüansid on üks, tähtsamad on põhimõtted – tahad kuhugi jõuda, pead rügama armutult tööd ning spordis ei kehti demokraatia, vaid džungliseadused ehk võidab see, kes on parem.
Maailmatreenerid
Veel hiljuti, enne Igor Tšikinjovi koju naasmist, oli aeg, kui Eestist pärit treenerid seisid Norra, Rootsi ja Soome epeekoondiste eesotsas. Meie vehklemisspetsialiste töötab laias ilmas kümmekond, ka USAs ja Venemaal. Kas on teist sellist ala, kus Eesti treenerid oleks sedavõrd hinnas?
«Suhtleme omavahel pidevalt ning teave kõikjalt maailmast jõuab Eestisse,» kinnitas Kaaberma. Erika Kirpu treenerist isa Viktor aga lisas, et siinmail mõeldakse samuti üht-teist uut välja, mitte ei vaadata ainult piiri taha. Lisame siia treenerite hulluse ja ongi maailmatase.
Tipptasemel varustus
Eesti vehklejate varustus ei jää üheski elemendis vastaste omale alla – mõõk on parim, rõivad on parimad, jalanõud samuti. Eesti spordi häda on see, et rivaalidele antakse edumaa: meil on väiksem suusapark, vähem hooldemehi, väiksem võimalus kõrgmäestikus viibida, vähem sparringupartnereid. Vehklemist varustus ja kõrgmäestik ei häiri ning medalivõitjad saavad omavahel pidevalt treenida. Leiaks veel alalise füsioterapeudi, psühholoogi, arsti ja korraliku vehklemissaali, oleks juba nagu välismaal.
Tasuta laagrid
Paljud hädaldavad, et välislaagritesse sõitmiseks pole raha. Vehklejatel on hädaldajatele väärt õpetus – saage nii kõvaks, et teid kutsutakse ja kaetakse kõik kulud. Sellistel tingimustel on epeenaised käinud treenimas Iisraelis ja Venemaal ja lähevad nüüd USAsse. Rivaalidega ühes harjutades antakse palju, kuid saadakse samavõrd vastu ning tase tõuseb taas.
Kvaliteet, mitte mass
Eestis on 850 vehklejat ja kõigest üheksa klubi. See on köömes võrreldes teiste kahevõitlusaladega – judoga (6100 ja 38), maadlusega (3200 ja 43) ja isegi poksiga (1500 ja 30). Suusaklubisid on meil tervelt 129, võimlemisklubisid 120, kergejõustikuklubisid 123, aga kus on medalid, kui välja arvata koduhoovis treenimist alustanud Gerd Kanteri autasud?
Mass ei taga kvaliteeti. Millegipärast arvatakse, et piisab sellest, kui pakkuda noortele pelgalt sportimisvõimalus – las mängib. Ent kas see, kui treeningute eesmärk on kasvatada tulevasi tšempione, teeb lapsele halba? Kõigist ei saa medaliste, ent kui ühestki klubiliikmest ei saa aastate kaupa? Kas siis ei peaks vanemad treeneritelt küsima, millega teil seal üleüldse tegeletakse?
Eeskujud näpuga katsuda
Iga vehklema tulnud laps võib näpuga katsuda suuri staare, Irina Embrichit või Kaido Kaabermad, et kas nood on luust ja lihast. Ja kui on, siis miks minagi ei võiks kunagi tippu tõusta?
Vehklejad on uskumatult ühtne kamp, kuigi vahel vägikaigast veavad, ning tipud jäävad moel või teisel ala juurde. Kunagised koondislased Kaaberma, Viktor Zuikov, Viktor Kirpu ja Natalja Kotova töötavad treeneritena, Meelis Loit, Maarika Võsu, Heidi Rohi käivad teinekord noori vehklejaid abistamas, Embrich teeb tasapisi treeneritööd... Eeskujud on siinsamas, mitte pildilt kadunud, ja nad teavad teed tippu.