Alaliit ja fanaatikud aitavad noortel tippu pürgida

Mariel Gregor
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Treener Mari-Liis Graumann naisjuunioride koondise treeningul oma kogemusi edasi andmas.
Treener Mari-Liis Graumann naisjuunioride koondise treeningul oma kogemusi edasi andmas. Foto: Tairo Lutter

Rannavolle noortekoondiste projektiga pandi alus, et Eestist kasvaks ka tulevikus tippmängijaid.

Eelmisel suvel moodustati esmakordselt Eesti rannavõrkpalli noortekoondised. Väärt idee sündis ala edendada soovivate fanaatikute ja Eesti Võrkpalliföderatsiooni koostöös, suurt rolli mängis ala pikka aega toetanud Premium7 tugi. «Peaeesmärk oli luua rannavolles samalaadne toimiv süsteem nagu on saalis,» selgitab alaliidu peasekretär Tarvi Pürn.

«Loogiline on alustada noortekoondistest ja ideaalis oleks igas vanuseklassis liidertiimid. Noorte arendamise kaudu jõuaksime ühel hetkel täisväärtusliku täiskasvanute koondiseni,» lisab Pürn. Ta tunnistab, et vähese inimressursi tõttu on vaid rannavollele keskenduvaid mängijaid üsna raske kasvatada, ent algus ala süsteemseks edendamiseks on tehtud. «Üldiselt ma usun, et kui on tugevad saalimängijad, tuleb sealt ka randa tugevaid paare.»

1995.–96. aastal sündinud naisjuunioride koondist juhendab ise nii saalis kui rannas mänginud Mari-Liis Graumann, kelle säravaimaks saavutuseks liival võib pidada koos Anna-Liisa Sutiga 2000. aastal juunioride EMil pronksi võitmist, lisaks on tal ette näidata 2008. aasta üliõpilaste MMi kuld ning 2008. aasta üliõpilaste EMi kuld ja 2009. aasta hõbe. Endine tippmängija Kristjan Kais treenib nooremaid tüdrukuid, poiste koondiseid juhendavad Hendrik Rikand ja Peeter Kais.

«Minu peamine eesmärk on noortes selle ala vastu armastust tekitada,» sõnab Graumann eile pärast Selveri liivaväljakutel peetud koondise treeningut, kus osales viis neidu – Anett Hollas, Juudit Kure-Pohhomov, Krete Junson, Kärt Unt ja põlvevigastusest taastunud Liisel Nelis.

«Et rannavõrkpallis kuskile jõuda ja seda Eestis harrastada, peab olema fanatt ja seda väga armastama. Nagu seda on näiteks Rivo Vesik, sest sponsorite leidmine jms on suur töö ning mingit kindlat sissetulekut ehk palka keegi rannamängijale ei taga.»

Murekohti jagub

Treener sõnab, et praegustel koondislastel on piisavalt tahtmist tippu pürgida, ent nad vajavad veel palju tuge. «Olen tüdrukutega rääkinud, kui tõsiselt nad treenida soovivad, ja kõik väga tahavad. Olümpiale mõeldes on veel pikk tee minna, see kvalifikatsioon on äärmiselt keeruline protsess, pead MK-etappidest osa võtma või siis läbi kontinentaalkarikasarja sinna püüdlema. Hetkel on oluline, et noortega üldse tegeldakse ja neid omavanuste tiitlivõistlusteks ette valmistatakse,» selgitab Graumann. Varem käisid kõik tiitlivõistlustel oma raha eest.

«Kõik siin olevad tüdrukud lõpetasid keskkooli ja paar aastat saaksid nad veel U-23 klassis mängida, aga järgmisteks aastateks sellist koondist ette nähtud ei pole. Ent ma usun, et kui tekib piisavalt perspektiivikas paar, siis leitakse ka vajalik toetus,» sõnab Graumann. «Koondiste projekt on suur asi ja kui neid tüdrukuid võrrelda Eesti teiste sama vanade paaridega, on areng märgatav ja nende mäng teisest klassist.»

Seega tuleb koos alaliiduga taas maha istuda ja mõelda, kuidas neid edasi toetada, et noored kaduma ei läheks, nagu Eesti sportlastega täiskasvanuikka jõudes tihti juhtub. «On variant, et saame alaliiduga koostöös neile siiski ka järgmisel suvel rakendust leida,» ütleb juhendaja.

Üheks võimaluseks alaga jätkata on USA ülikoolisüsteem, kus on viimaste aastatega loodud lisaks saalivõrkpallile eraldi rannavolle osa. Samas on elu näidanud, et paljudest ookeani taha siirdunud mängijatest pole hiljem tippsportlasi saanud. «Kes abiellub, kes läheb lihtsalt tööle,» kommenteerib Graumann.

Eesti probleem on nagu ikka väiksus – kui oled rannas hea, oled ka saalis hea ja nii teenivad paremad mängijad ikka kahte jumalat. Ka Hendrik Rikandi juhendatavad meesjuuniorid on kõik saalivõrkpallist teada nimed – Taavi Arula, Karli Allik, Johan Vahter ja Markkus Keel.

Osas riikides, näiteks Lätis, Soomes ja Poolas noorte rannakoondislased saalis ei mängigi ja on juba varakult spetsialiseerunud. «Lätis tehakse nalja, et sealset võrkpalli juhibki Läti rannavõrkpalli föderatsioon,» räägib Graumann. Meie lõunanaabrid on juba aastaid rannavolles maailmatasemel, Londoni olümpial sai Läti meespaar pronksi.

Rohkem aega liival

Graumanni nägemuses peakski rannavõrkpallur suurema osa aastast treenima liival ja saal võiks olla vaid lisatreeninguks. «Sa võid saalis mängida, ent see peaks olema mõni madalam liiga, kus pole väga palju mänge ja hooaeg võiks aprillis-mais läbi saada. Ja saali kõrvalt peaks ka pidevalt liival käima.»

Varsti valmib Tallinnas korralik liivahall, mille ehitust veab Eesti parim rannapallur Rivo Vesik. «Ideaalis võiks ka meie sinnamaale jõuda, et rannavõrkpallurid mängivadki vaid liival, kui Rivo saal valmis saab, siis oleks see ehk võimalik. Selleks on aga vaja ka treenereid, kes noored oma hoole alla võtaks, ja seejärel lähiriikidega koostöös võistlusi korraldada,» ütleb Graumann, kes teeb treeneritööd põhiameti kõrvalt.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles