Eestlased Pekingi olümpial – medalimehed, üllatajad, keskmikud ja põrujad

MEDALIMEHED

Gerd Kanter, kettaheite olümpiavõitja

Maailmameister võttis seisusekohase võidu. Kommentaarid on liigsed – tegemist on praeguse maailma parima kettaheitjaga.

Jüri Jaanson ja Tõnu
Endrekson, sõudmise paarisaerulise
kahepaadi hõbe

42-aastane Jaanson väärib lihtsalt imetlust ning ega see märksa noorem Endreksongi viletsam mees ole. Siingi on kommentaarid liigsed – kõvad mehed!

TUGEV TASE

Kaire Leibak, kolmikhüppe 10.

Leibaku kõrge koht on Pekingi olümpia üks meeldivamaid üllatusi. Seni nigelalt kulgenud hooaeg tekitas võistluse eel pigem pessimistlikke arvamusi, ent piiga ilmutas tugevat närvi ja tõestas, et astub juba maailma keskmike kannale. Samas oli Leibakul õnne, kuna kolmikhüppe ülitugevaks osutunud tipule järgnes suhteliselt keskpärane tase.

Mikk Pahapill, 10-võistluse 11.

Vaevalt oli kevadel palju neid inimesi, kes uskusid, et Pahapill on Pekingi olümpial stardis. Kuid koostöös treener Remigija Nazarovienega tehti sisuliselt imet – Pahapill jõudis olümpiale ning püstitas suurvõistlusel isikliku rekordi. Pisikese tõrvatilgana paistab meepotist aga teadmine, et omal tasemel joostes võinuks ta lõpetada koguni esikaheksas.

Aleksander Tammert, kettaheite 12.

Vanameister tõestas veelkord, et suudab ka olematust seisust midagi välja võluda – seitsmendat tiitlivõistlust järjest läbis ta eelvõistluste kadalipu. Lõppvõistlusel leppis ta küll viimase 12. kohaga, ent arvestades tema tänavust vormi, pole põhjust teha ühtegi etteheidet. On selge, et uue, vihastest noortest meestest koosneva põlvkonnaga võitlemine läheb aina raskemaks.

Andres Raja, 10-võistluse 13.

Eesti kergejõustiku üks omapärasemaid persoone, kes viimastel aastatel visa tööga rahvusvahelisele tasemele üha lähemale roninud. Sarnaselt kolleeg Pahapilliga ilmutas vigastust trotsinud Raja mehisust juba ainuüksi olümpiale pääsemisega. Isiklik rekord ning korralik üldkoht tulid juba boonusena. Kolmandal tiitlivõistlusel osalenud Raja tegutsemises oli rohkem kindlust, ent samas on õppimisruumi veel küllaga.

Kaia Kanepi, tennise kaheksandikfinalist

Enne olümpiat oli Kanepi vormist raske midagi arvata, kuna Eesti esireket polnud pimesooleoperatsiooni tõttu viis nädalat ühtki võistlusmängu mänginud. Kuigi Kanepi serv kippus vahepealse pausi tõttu kõikuma, näitas ta südikat mängu ja tõi muidu eestlastele nutuselt alanud olümpiale ka rõõmuhetki.

Rein Taaramäe, jalgratta eraldistardist sõidu 17., grupisõidu 48.

Eraldistardist sõit on ränk ala, kus poisikestel pole kõrgele kohale asja. Kuid Taaramäe tõestas, et suudab juba praegu kannatada ning mägisel teel paljudest vanadest kaladest kiiremini liikuda. Seejuures ei maksa unustada, et 21-aastane Taaramäe oli eraldistardiga sõidus ülekaalukalt noorim osaleja.

KESKMIKUD

Märt Israel, kettaheite 14.

Kahtlemata on Israel tänavu tublisti arenenud, ent olümpiavõistlust ei saa päris kordaläinuks lugeda. Kõrvaltvaatajad, aga mis veelgi tähtsam, ka mees ise, ootasid pääsu lõppvõistlusele. Seega jäi eesmärk täitmata, ent võrreldes eelmiste võistlustega nihkus ta sellele tublisti lähemale.

Paarisaeruline neljapaat, sõudmise 9.

Eesti paarisaeruline neljapaat koosseisus Allar Raja, Igor Kuzmin, Vladimir Latin ja Kaspar Taimsoo sõitsid Pekingi olümpiale eesmärgiga ületada möödunudaastast Müncheni MMi kaheksandat kohta. Lootusetult kaugele eesmärgist ei jäädud – olümpia lõpetati üheksandana.

Triin Aljand, ujumise 50 m vabalt 21., 100 m vabalt 33., 100 m liblikujumises 32.

Korralik Eesti rekordiparandus 100 meetri liblikujumises ja Eesti ujujate parim koht Pekingi olümpiamängudel annab põhjust Triin Aljandile kiituse avaldamiseks. Ent loodetud ja oodatud poolfinaalipääsust jäi temagi kaugele.

Miko Mälberg, 50 m vabaujumise 25.

Miko Mälberg täitis Pekingi olümpiaujulas oma lapsepõlveunistuse – võttis iidolilt Indrek Seilt 50 meetri vabaujumise Eesti rekordi. Paraku kuulus Sei omal ajal selle tulemusega Euroopa tippklassi, Mälberg leppis kohaga kolmandas kümnes.

Elina Partõka, 200 m vabaujumise 28.

Elina Partõka oli üks vähestest Eesti ujujatest, kes rahvusrekordi püstitamise järel sügavat nördimust tundis. «Koht loeb, mitte rekord,» olid Partõka sõnad vahetult pärast olümpiastarti.Partõka oleks iga kell Eesti rekordile eelistanud pääsu poolfinaali.

Tiidrek Nurme, 1500 m jooksu 27.

Nagu kõik viimasel hetkel olümpiale pääsenud kergejõustiklased, suutis temagi positiivselt üllatada ning jooksis välja Eesti rekordi. Samas tuleb tunnistada, et tasemelt ei luba see rekord kuigi kõrgeid kohti püüda, ent plusspunkte lisas fakt, et lõpuks oli Eestil jooksja tiitlivõistlustel.

NÕRK TASE

Andrei Jämsä, sõudmise paarisaerulise ühepaadi 17.

Veel poolteist aastat tagasi valmistas isegi tühipaljas sörkimine Andrei Jämsäle raskuseid. Nüüd saavutas niinimetatud Püha Lehma kunagine eessõudja Pekingi olümpiamängudel ühes osalejarohkeimas paadiklassis 17. koha. Patt oleks enamat tahtagi.

Anna Iljuštšenko, kõrgus­hüppe 21.

Küündis kenasti oma tasemeni, ent imet ei suutnud teha. Ilmselt oli ka kõrguste tabel nääpsukese piiga jaoks ebamugav, kuna järgmise kõrguse alistamine tähendanuks Eesti rekordi parandamist kahe sentimeetriga.

Mihkel Kukk, odaviske 21.

Huvitav fakt – Mihkel Kuke hooaja tippmark oli enne olümpiat tugevam kui odaviskes hõbeda võitnud Ainars Kovalsil. Paraku ei suutnud esimest korda tiitlivõistlusel osalev Kukk oludega kohaneda ning leppis kesise tulemusega. Ehk oli see tema kooliraha.

Martin Padar, judo teine ring

Soodne loos andis Eesti ainsale judokale hea võimaluse maadelda ennast kõrgele kohale, isegi medalile. Paraku tabas Padarit varasemastki tuttav ebastabiilsus – korralikule avamatšile järgnes passiivsusest pakatav teine kohtumine ning langemine.

Tanel Kangert, jalgratta grupisõidu 69.

Tegelikult tuleb Kangertit tänada, et ta üldse soostus olümpial Eesti koondist esindama. 21-aastase ratturi tegelik tase pole veel nii kõrge ning osalejate nimekirja sattus ta vaid tänu Rene Mandri kevadisele kukkumisele ja vigastusele. Tulevikumees on ta aga kindlasti.

Moonika Aava, odaviske 26.

Vaevalt ootas keegi Aavalt midagi rohkemat, vaevalt ta isegi. Kuid enne järgmist hooaega peaks ta mõtlema, kas soovib olla politseinik, odaviskaja või nende kahe hübriid. Ning vastavalt sellele otsusele püstitama ka uued eemärgid – kõrgemale tasemele tõusmine pole ju võimatu.

Irina Kikkas, iluvõimlemise 20.

Kikkase raskelt välja teenitud olümpiadebüüt lõppes mitmete eksimuste tõttu tagasihoidlikult. Neljast mitmevõistluse kavast luhtus kaks, kui võimleja pillas rõnga ja kurikateharjutuses vahendi. Muidu kindlate sooritustega hiilgav Kikkas ei pidanud suurvõistluste pingele vastu.

Vladimir Sidorkin, 200 m vabaujumise 45.

26 aastat vana Eesti rekordi purustamine ei ole just paljudele jõukohane. Moskvas tudeeriv ja harjutav Vladimir Sidorkin alistas selle aga justkui muuseas. Koht viiendas kümnes ei luba Sidorkinit aga korrus võrra kõrgemale liigitada.

Ksenija Balta, kaugushüppe 28.

Enne võistlust ütles treener Andrei Nazarov, et 6.30 peale kasti joosta pole mingi probleem. Balta suutis küll üheksa sentimeetrit rohkem, ent tihedas konkurentsis polnud selle tulemusega võimalik kõrget kohta saada. Tulevikus vajab Balta tervist ning rohkem võistlusi.

Nikolai Novosjolov, vehklemise epee teine ring

Kui üks inimene on samaaegselt treener, alaliidu peasekretär ning siis veel natuke ka sportlane, on raske loota, et ta suudaks maailma tippudega võrdselt konkureerida. Võit ning hilisem lisaaja kaotus maailma esinumbrile on tausta arvestades rahuldav tulemus, ent ei enamat.

Martti Aljand, 100 ja 200 m rinnuliujumise 45. ja 46.

Martti Aljand täitis küll oma esialgse eesmärgi ja püstitas Eesti rekordi, kuid koht viiendas kümnes ei luba talle kõrgemat hinnet anda. Aljandite ujumisdünastia lippu hoidis 21-aastane noormees sellegipoolest kõrgel.

Grete Treier, jalgratta grupisõidu 30.

Enne naiste grupisõitu olid eestlaste ootused kõrged – Treierilt loodeti kohta esikaheksas, või isegi medalit. Finišijärgsest pettunud olekust võis välja lugeda, et sarnaseid mõtteid mõlgutas ka sportlane ise. Tuleb vaid loota, et ebaõnnestumine rattasõidu isu lõplikult ei röövinud.

LÄBIKUKKUMINE

Deniss Karpak, purjetamise Laser klassi 25.

Kaks aastat tagasi MMil pronksi saanud purjetaja tase peaks võimaldama sõitmist ka vaikses tuules. Paraku paranes Karpaki koht alles tuule tugevnedes. Siis oli aga juba hilja.

Andrei Inešin, jahilaskmise kaarraja 18.

Kokkuvõttes polegi tulemus nii halb, ent kaks suve tagasi maailmameistriks kroonitud mehelt oodati sekkumist medalikonkurentsi.

Kaie Kand, seitsmevõistluse 34.

Kolmandal suurvõistlusel järjest tabavad teda võistluse ajal vigastused. Vapralt lõpuni punnitamine on tore, ent aeg oleks analüüsida, miks hädad just kõige ebasobivamal ajal kimbutavad.

Pavel Loskutov, maratonijooksu 75.

Raske on anda positiivset hinnet, kui sportlane on lõpetajate hulgas eelviimane. Kahju, et juhuslik koer röövis juba enne võistlust võimaluse lõpetada rivi keskel.

Taavi Peetre, kuulitõuke 26.

Võrreldes Ateena olümpiaga oli tulemus parem, koht aga mitte. Aastaid paigal tammunud Peetre on tänavu leidnud justkui uue hoo, ent olümpial ei väljendunud see milleski.

Johannes Ahun, purjelauasõidu 28.

Raske oli temalt midagi rohkemat oodata ning tundub, et viimase koha vältimine oli Ahuni jaoks olümpial juba omaette saavutus.

Kati Tolmoff, sulgpalli 1. ring

Tänavuste tulemuste põhjal pidanuks Tolmoff esimesest ringist edasi pääsema, ent pärast esimese geimi võitu tabas teda arusaamatu langus ja kaotus.

Raul Must, sulgpalli 1. ring

Kuigi Must püüdis enne kohtumist maailma teise kümnesse kuuluva vastasega ennast soosikuks tembeldada, pani mäng rollid paika.

Maret Ani, tennise üksikmängu 1. ring

Olümpiamängude eelõhtul üksikmängu turniirile pääsenud Maret Ani ei võtnud pakutud kingitust vastu ning langes kohe avaringis. Kurvaks teeb see, et eestlanna vastane olnuks parema esinemise korral jõukohane.

Marko Albert, triatloni 41.

Raske on jõuda kõrgele kohale, kui kolmest alast valdad hästi vaid ujumist, rattasõidus oled keskmik, ent lõppkohti otsustavas jooksus nõrk.

Martin Liivamägi, 200 m kompleksujumise 35.

Ujumiskoondise ühe suurima lootusena olümpial startinud Martin Liivamägile oli see teine järjestikune tiitlivõistlus, kus ta eesmärki ei täitnud. 35. koht jäi esialgu jõukohaseks hinnatud poolfinaalipääsust väga kaugele.

Andres Olvik, 200 m seliliujumise 40.

Kaks päeva enne olümpiastarti pressi­konve­rent­sil Eesti rekordi uuendamist iseenesest mõistetavaks pidanud Andres Olvik pidi pärast eelujumist kurvalt tõdema – iseenesest ei tule siin midagi.

Anna-Liisa Põld, 400 m kompleksujumise 35.

Ujumiskoondise pesamuna Anna-Liisa Põld tahtis pärast oma olümpiastarti näo ajakirjanike eest ära peita – nii häbi oli tal enda olümpiadebüüdi pärast. 35. koht ei anna tõepoolest põhjust rõõmustamiseks.

Danil Haustov, ujumise 100 m vabalt 51.

Arvestades statistikat, kus üheksast stardis olnud ujujast püstitas Eesti rekordi viis, ei anna Danil Haustovi esinemine juubeldamiseks põhjust.

Kristjan Kais ja Rivo Vesik, rannavõrkpalli alagrupiturniir

Võrkpallurite ebaõnnestunud mängule võib leida mitu objektiivset põh­jen­dust, kuid vähemalt ühe võidu pidanuks saama.

Daniel Novikov, trekisõidu 200 m lendstardist 21.

Novikov on mees, kellelt keegi midagi ei lootnud. Ka sportlane ise tunnistas enne starti, et suure tõenäosusega pole viimasest kohast pääsu. Nii ka läks.