Jalgpalliajalugu on näidanud, et praegusi meelehärmi põhjustajaid meenutatakse aastate pärast ikka hea sõnaga. Tihtipeale varjutab jalgpalluri sära hiljem kõik tema patud.
Jalgpallisangarid – täna vihatakse, homme ülistatakse
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
15. juuli 2010, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argentina jalgpallikoondise poolehoidjat, kes praegu sakslasi Miroslav Kloset või Thomas Müllerit fännab, tuleb tikutulega otsida. Need mehed hoolitsesid selle eest, et Argentina jalgpalli maailmameistrivõistluste veerandfinaalis välja langes, ja tõenäoliselt on nad sama «populaarsed» kui argentiinlaste krahhi ennustanud kaheksajalg Paul.
Ometi mäletatakse isegi Argentina fännide seas neid mehi aastate pärast hea sõnaga. Kui 20-aastasel Thomas Mülleril on aega veel oma imagot kujundada, siis Klosel on see välja kujunenud.
Eriti võimsa legendi temast kujundas aasta, kus ta klubihooajal vaid viis väravat lõi, kuid MMil kuue mänguga neli tabamust kirja sai. «See oli mees, kes koondise eest mängis alati hästi,» mõeldakse kunagi.
Aastakümnete pärast meenutatakse Kloset kui ründajat, kes kõik talle avanenud võimalused ära lõi. Keegi ei meenuta läbi aegade MMil 14 tabamust kirja saanud Klose puhul möödaläinud lööke (näiteks esimeses alagrupimängus jättis mitu suurepärast võimalust kasutamata).
Klose osaks jääb umbes samasugune kuulsus, nagu on praegu 60ndate lõpu ja 70ndate alguse Saksamaa koondislasel Gerd Mülleril, kes samuti löönud MMidel 14 väravat. Jah, Mülleril on Saksamaa läbi aegade suurima väravakütina kirjas 62 mängust koguni 68 (!) tabamust, kuid siis oli aeg teine. Väravaid löödigi rohkem.
Inglise ajakirjanik David Winner kirjeldas oma Hollandi jalgpalli võlust rääkivas raamatus «Brilliant Orange: The Neurotic Genius of Dutch Football» 1974. aasta MMi finaalis Hollandile võiduvärava löönud Müllerit nõnda: «Müller oli lühike, jässakas, veidra välimusega, üldse mitte kiire ning ta ei paistnud üldse hea jalgpallurina. Ometi oli tal vastaseid surmav kiirendus, hea peamäng ja hämmastav väravainstinkt.»
Kas needsamad sõnad ei sobiks suurepäraselt kirjeldama kümnendite pärast ka Kloset? Klose on küll 176-sentimeetrisest Müllerist kuus sentimeetrit pikem, kuid tema peamängu vaadates paistab ta kahemeetrine.
Kui Klose rikkus ausate väravatega mitme koondise poolehoidjate tuju ja muutus vaenlaseks number üks, siis tegelikult on veel ekstreemsemaid näiteid. Võtame vaatluse alla ühe kuulsaima värava läbi aegade – Diego Maradona käega tabamuse 1986. aasta MMi veerandfinaalis Inglismaa vastu. Inglased langesid ebaausal viisil ja polnud inimest, kes Inglismaal Maradonat hakklihaks poleks tahtnud teha. Kusjuures, uskuge mind, inglaste väikestel naabritel iirlastel on Maradona siiamaani üks lemmikmängijaid. Aja jooksul on inglaste Maradona-viha lahtunud ja mitmed praegused rahvusesinduse liikmed peavad argentiinlast oma lemmikmängijaks. Näiteks Joe Cole ja Wayne Rooney.
«Minu lemmikmängija on Maradona. Olen vaadanud mitmeid videoid temast ja ma lihtsalt armastan seda, kuidas ta mängib. Minu silmis on ta läbi aegade parim,» on Rooney öelnud. Inglased on suutnud oma suurele vihavaenlasele andestada isegi sellise patu.
Kindlasti on aga mängijaid, kes jäävadki meelde negatiivselt. Pole vaja palju ajas tagasi minna, et tuua üks näide. 2006. aasta MMi finaali lisaaeg Prantsusmaa ja Itaalia vahel jääb meelde ühe kurikuulsa stseeni poolt: prantslane Zinedine Zidane kostitas itaallast Marco Materazzit pealöögiga ja jättis sellega Prantsusmaa sisuliselt ilma teisest MM-tiitlist.
Siiani on jäänud saladuseks, milliste sõnadega täpselt Materazzi Zidane’i endast välja viis, kuid igal juhul jääb Materazzi-sugune mängija ajalukku selle situatsiooniga. Millega meenutatakse aga Zidane’i, keda paljud on pidanud mänguoskuselt üheks maailma parimaks läbi aegade? Usutavasti elab Zidane’i legend tänu sellele pealöögile veel tugavamini edasi.