Läbi murede ja rõõmude suure eesmärgi suunas

Kaarel Täll
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dmitri Kruglov (vasakult), Martin Vunk, Aleksandr Dmitrijev ja Enar Jääger
Dmitri Kruglov (vasakult), Martin Vunk, Aleksandr Dmitrijev ja Enar Jääger Foto: Mihkel Maripuu

Päeva võrra vähem kui kuu aja pärast algab Eesti jalgpallikoondise jaoks üks ajaloo olulisimaid valikturniire. Võitlema hakatakse koha eest 2016. aastal Prantsusmaal toimuval EMil, kuhu esimest korda pääseb võistlema 24 riiki. Eesti alagrupp on mängitav ning seda tunnetavad nii jalgpallurid, fännid kui ka peatreener. Keegi ei salga, et ootused on kõrged.

Eile tulid koondislased meedia ette Tallinna teletornis, kus põrandale tõmmatud nool näitas, et Pariisi on 1855 km. Kui ülejärgmisel suvel peaks jalgpallikoondis tõesti selle reisi ette võtma, siis on hakkama saadud millegi suurega. Praegu on oluline aga see, et kindel eesmärk on seatud.

Töö EMi jaoks käib täie hooga ning peatreener Magnus Pehrsson valmistub lahinguteks kõiki oma teadmisi mängu pannes. «Mul on hea meel, et ainult kuu aega on jäänud ning ettevalmistuse osa hakkab lõppema,» rääkis koondise rootslasest loots, kelle silmis oli näha sära ja ootusärevust – paistis, nagu tahaks Pehrsson kohe võitlusesse minna ja võite noppima hakata.

8. septembril saab koondis esimesi punkte püüda kodumängus Sloveenia vastu. Neli päeva varem antakse ettevalmistusele viimane lihv Rootsis, kus minnakse vastamisi Pehrssoni kaasmaalastega. Koondise seis on nende kahe mängu eel aga põnev – hulgaliselt on murekohti, kuid samas on suvele tagasi vaadates ka positiivseid noote.

Võtmemängijad Konstantin Vassiljev ja Enar Jääger on terve suve tulutult klubi otsinud. Samas seisus on ka Sander Puri ja Tarmo Kink. Esiväravavaht Sergei Pareiko ei pääse koduklubis isegi mitte pingile. Levadia hingekirjas olev Dmitri Kruglov taastub vigastusest ega tea, kas septembri alguseks täiesti valmis on. Tema klubikaaslane Aleksandr Dmitrijev lõpetas veebruarist juulini kestnud mängupausi ning tegi kümmekond minutit kaasa Eesti meistriliigas.  

Mured kogenud meestega

Kuu aja pikkuse mängupausi pidas maha ka möödunud aastal koondises enim väravaid löönud Henri Anier. Suve alguses vigastada saanud Henrik Ojamaa on nüüdseks mänguvalmis ning kogus esimesed minutid ka Poola kõrgliigas.

«Jälgime kõigi meeste seisu äärmiselt tähelepanelikult. Ausalt öelda olen ma sellises olukorras esimest korda, kuna pole varem koondiseid juhendanud. Samas ei taha ma meeste pärast liigselt muretseda, sest mul puudub nende situatsiooni üle kontroll ning mina ei saa siin midagi muuta,» arutles Pehrs­son. «Samal ajal proovime loomulikult igal võimalusel mängijatele toeks olla – aitame neid taastusravil või proovime ulatada abikäe uue klubi leidmisel.»

Pehrsson vihjas, et ilma mängupraktikata ja kehva vormi pealt pole ka võtmemängijatel koht algkoosseisus kindel – mängupäeval peavad väljakule minevad mehed olema 100 protsenti valmis ja terved. Samas nentis peatreener, et esiväravavahina näeb ta vaatamata probleemidele siiski kogenud Pareikot.

Pehrsson avaldab koondise koosseisu umbes kahe nädala pärast. Lisaks kogenud meestele on sinna nimekirja oodata just tema käe all esile kerkinud noorema generatsiooni mehi Hannes Anieri, Ilja Antonovit, Karol Metsa ja Ken Kallastet. «Viimane on küll juba 25-aastane, kuid rahvusvahelisel tasemel on ta siiski veel kogenematu. Need neli meest mängisid sõprusmängudest ennast kindlasti põhikoosseisu piirimaile. Hannes sai kaks korda vahetusest väljakule, Islandi vastu oli ta väravale lähedal, Tadžikistani vastu lõi oma võimaluse ära. Ta on väga põnev kuju,» kiitis 38-aastane juhendaja.

Itaalia tippklubi Napoli noortemeeskonnas mängiv Frank Liivak jättis samuti Pehrs­sonile hea mulje, kuid ootab temalt vägitegusid veidi kaugemas tulevikus. «Mulle meeldib tema suhtumine. Ta tuli väljakule ja tahtis kohe näidata, mida oskab. Eesti mõistes on ta loomulikult suur talent ning sellistest noormeestest peab viimase välja võtma. Taktikaliselt on ta praegu veidi nõrk, kuid paar otsustavat sammu veel ning ta murrab end koosseisu. Mehel on helge tulevik ja mingil juhul ei ole ta praegu meie valikust väljas. Sellises vanuses võib mängija meeletu kiirusega arenda,» kiitis Pehrsson.

Alagrupivastased on Eestil põnevad: põlvkondade vahetust tegev Inglismaa, stabiilse mängu musternäide Šveits,  meie jaoks mängitavad Sloveenia ja Leedu ning kääbusriik San Marino. Fännidele pakub loomulikult enim huvi oktoobris toimuv kodumäng inglastega, kuid Pehrsson nii kaugesse tulevikku veel ei süvene.

Mängitavad vastased

«Praegu mõtlen ma ainult mängudele Rootsi ja Sloveeniaga. Nende meeskondade puhul oleme laskunud detailidesse, kuid Inglismaa koha pealt ei tahaks ma väga sõna võtta,» arutles peatreener. «Neil on käsil põlvkondade vahetus ja noored mängijad, näiteks Raheem Sterling, tõusevad esile ja võivad tulevikus suuri tegusid teha. Mina aga mõtlen nüüd Sloveeniale, kellega peaks tulema võrdne heitlus. Mängud sloveenide ja leedukatega tulevad rasked, kuid üldse mitte võimatud.»

Numbrite ennustamine Pehrssonile aga ei meeldi ning mingit punktide kogumise eesmärki ta koondisele ei sea. «Igaüks võib ise arvutada, mitu punkti edasipääsuks peab koguma, mina sellega tegeleda ei taha. Keskendun võimalikult heale sooritusele ja punktide peale otseselt ei mõtle,» selgitas rootslane.

Otse EMile pääsevad iga alagrupi kaks esimest ning parim kolmanda koha saanud meeskond. Ülejäänud kaheksa kolmanda koha koondist mängivad play-off’is välja veel neli meeskonda, kes Prantsusmaale sõidavad. Koht turniiril on tagatud vaid korraldajamaale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles