Kui inimese kohta esitatakse avalikult valesüüdistus, on tal kaks mõistlikku lahendust: kas panna laimajale lihtlabaselt vastu hambaid, mis oleks ilmselgeks märguandeks, et viimane aeg on oma valest loobuda, või anda laimaja kohtusse. Seejuures ei peaks olema oluline kahjutasu nõudmine, vaid valeväidete ümberlükkamine.
Ebatõenäolisem on see, et jäädakse ükskõikseks ja taandutakse loost vaikselt pomisedes, et ei olda selle teemaga seotud ja seepärast pole ka midagi ütelda.
Selline tegutsemine tundub terve mõistuse vastane, sest kui inimene kaljukindlalt teab, et hing on puhas, ei saa tal ju olla midagi ka põhjaliku uurimise vastu. Kummalisel kombel valisid aga kõik Tartu dopinguarsti Vitali Bernatski juhtumis dopingutarvitamisega seotud inimesed just viimase tee.
Suusatreener Mati Alaver, kergejõustiklaste juhendaja Harry Lemberg, siiani tegevsportlasena uueks laskesuusatamise hooajaks valmistuv Roland Lessing peitsid jaanalinnu kombel pea liiva alla. Nad justkui ignoreeriks, et Bernatski on üldse nende kohta süüdistusi esitanud.
Seejuures käitutakse kohati üleolevalt ja ülbelt. Näiteks Bernatski väidete uurimiseks moodustatud komisjoniga koostöö tegemisest polnud juttugi. Neljapäeva õhtul võisid aga kõik ERRi uudistest näha, kui ebaviisakalt käitus teda küsitlenud telereporteriga Mati Alaver. Tema olekust ja ühestki lausest ei kumanud läbi soov seada jalule tõde. Vägisi tekib küsimus – miks?
EOK kirjad alaliitudele
Kahjuks napib konkreetsust ka Eesti spordi tippjuhtide tegevuses. Pärast seda, kui Bernatski juhtumi uurimiseks moodustatud komisjon avalikustas neljapäeval oma töö raporti ning komisjoni esimees Kristjan Port rääkis, et oma seisukoha peaks võtma Eesti Olümpiakomitee, püüdsid olümpiaisad palli kiiresti enda käest edasi sööta. Sõnum oli selge – ebamugava teemaga seotud inimeste kohta langetagu otsused alaliidud.
Eile saadetigi EOKst Eesti Suusaliidule, Eesti Kergejõustikuliidule, laskesuusatamise föderatsioonile ja treenerite kutsekomisjonile kirjad, kus oodatakse seisukohavõtte. Kõige tõsisem küsimus püstitati kutsekomisjoni ette: hinnata tuleb kõrgeimat treenerikvalifikatsiooni omavate Alaveri ja Lembergi kutsesobivust. Tegemist oli osava käiguga, sest kutsekomisjoni juhib ei keegi muu kui Kristjan Port.
Kuidas reageerisid EOK kirjale ja kogu juhtumile alaliidud? Selge on see, et suuri otsuseid ei maksa nendelt oodata.
Iga alaliidu valik
Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi rääkis, et raportis mainitud inimesed saavad oma edasiste sammude üle ise otsustada ning alaliidul on võimalik selles osas olla lihtsalt nõuandvas rollis. Millist nõu kavatsetakse anda, pole teada. Teigamägi viitas ka sellele, et tema juhitav alaliit võitleb aktiivselt keelatud ainete kasutamise vastu. «See on olnud meie jaoks oluline – rohkemgi, kui me igapäevaselt laseme välja paista,» sõnas ta.
Suusaliidu peasekretär Jaak Mae väitis, et Alaver ja ka sama looga seotud Raul Olle on alaliidu juhatuse ees juba varem aru andnud. «Nüüd peame otsustama, kas küsime nende käest neid asju uuesti või saadame EOK-le juba talvel saadud seisukohad,» rääkis Mae. Huvitav on see, et Alaver pidas vajalikuks asju selgitada oma alaliidu juhatuses, kuid keeldus seda tegemast Bernatski komisjoni ees.
Laskesuusatamise föderatsiooni peasekretär Kristjan Oja meenutas, et Lessinguga vesteldi juba skandaali puhkedes, ja pidas tõenäoliseks, et sportlane kutsutakse veel kord jutuajamisele. Igatahes lubatakse EOK-le saata vastused. Oja oli ainus, kes möönis, et süüdistuste alla sattunud inimeste soovimatus uurimisele kaasa aidata on pisut kummaline. Kergejõustiklaste ja suusatajate hulgas ei tekitanud see aga mingeid küsimusi. Eks seegi viita arusaamale, et parem oleks vana asja mitte torkida.
Tegelikult polegi probleemsete olukordade olematuks muutmises midagi uut. Palju on küsitud, mis on saanud Kristina Šmigun-Vähi dopinguloost?
Tunnistas ju suusatajana Eesti rahvuskangelaseks tõusnud Šmigun-Vähi vahetult enne Sotši olümpiat, et ühes tema vanas dopinguproovis on avastatud molekule, mis viitavad keelatud ainete kasutamisele. Samas kinnitas ta, et pole dopingut tarvitanud.
Šmigun-Vähi sõnas toona, et advokaatidelt saadud juhiste kohaselt ei tohi ta rohkem sisulisi kommentaare anda. «Kuid ootan kannatamatult päeva, kui saan vastata kõigile küsimustele,» seisis tema toonases avalduses.
Möödunud on pool aastat, kuid uudiseid pole ikka. Kui inimene on puhas, siis ei tohiks tema jaoks olla probleem selgitada, milliseid samme on oma süütuse tõestamiseks astutud. Praegu püütakse aga jätta muljet, nagu poleks midagi juhtunudki. Täpselt nii käituvad ka Bernatskiga seotud loo peategelased.