Mõtteid post-Bernatski ajastu alguspäevilt

Vitali Bernatski. Foto: PokerNews.ee

Vitali Bernatski dopingusaaga, kus endine Tartu spordiarst väitis, et vahendas keelatud aineid paljudele sportlastele, võiks olla märgilise tähendusega ja ajalukku minev.

 Kena, kui ühel ajahetkel hakatakse rääkima post-Bernatski ajastust ehk ajastust, kus lõpuks teadvustatakse, et doping on probleem, mis eksisteerib ka siinsamas Eestis ning selle vastu hakkaks võitlema veel keegi lisaks paarile inimesele antidopingu agentuuris.

Siinkohal kimp mõtteid pärast niinimetatud Bernatski komisjoni aruande esitamist.

• Võime olla sinisilmsed ja uskuda, et Eesti on valge laik kesk patust maailma – nii muide arvavad endist norralased – ning siinmail keelatud ainetega ei tegeleta. Venemaal pannakse pilli, loomulikult ka Soomes, Leedus on mitu vahelejääjat – kettaheite olümpiavõitja Romas Ubartas ja Tour de France’i kolmas mees Raimondas Rumsas neist kuulsamad – Lätis... Aga meie oleme puhtad ja süütud. Ei usuta, et Eestiski leidub sportlastele keelatud aineid välja kirjutavaid arste, nagu kõikjal maailmas. Kes seda väidab, on paaria. Ning kui lõpuks üks dopingutohter lagedale ilmub, siis tembeldatakse ta hoobilt valetajaks.

• Bernatski soetas hulgaliselt kasvuhormooni ja EPOt. See on fakt, kinnitatud saatelehtede ja ostutšekkidega. Kellele need ained on läinud? Kõrgpilotaaži näitas tuntud Tartu arst Toomas Tein, kes pakkus ühes intervjuus välja, et äkki süstis Bernatski rohud rebastele. Andrus Veerpalu kaitsetiimi juht Sulev Kõks, Tartu Ülikooli teadur, arvas, et Bernatski ostis ained ja kulutas selleks kümneid tuhandeid eurosid selleks, et saada odavat populaarsust. Odavat?

Ja nii antakse Bernatskile ja tema väidetele hoope paremalt ja vasemalt, selle asemel, et ühiselt uurida, kes – kui mitte need, kellele tohter viitas – ained ära tarvitas.       

• Tahet on vaja – siis hakkaks asjad selguma. Paraku on Eesti politseil muudki teha, kui dopinguvahendajaid jälitada. Aga iseenesest võiks. Operatiivtöö tegemiseks ei pea ju olema kriminaalasja. Võiks näiteks uurida koostöös ravimiameti ja teiste organisatsioonidega, millise arsti piirkonnas on erakordselt palju haigeid, kes vajavad kasvu- ja muid hormoone ning EPOt – äkki on seal mingi epideemia. Kas siis, kui Bernatski oma asjaajamised lõpetas, suurenes mujal hormoonravi saajate hulk? Kui info käes, siis saab seda edasi kasutada. Kuidas? Küsige antidopingult.

• Pilt, mis kõrvaltvaatajale paistab, on kummaline. Valetaja ja kaabakas Bernatski on äärmiselt koostööaldis, valmis kõik hingelt ära rääkima, kõigiga kohtuma, esitab dokumente, käib valedetektori testi tegemas. Ausad ja õiged mehed, kelle Bernatski on sopaga üle valanud, ei tule suuremalt jaolt isegi komisjoni ette, saadavad heal juhul paarilauselise meili ning valedetektorist pole neile ilmselt mõtet rääkidagi.

• Bernatski komisjoni lõpprapordist järelduste tegemine, õigemini kogu dopinguteema, on kui kuum kartul – või pigem fekaal, sest ükskord kartul jahtub – mida igaüks teisele proovib visata, et enda käed puhtaks jääksid. Pealtnäha munadega mehed, kuid otsustada, isegi oma arvamust välja öelda, ei julge. EOK-l, nagu ikka, puudub vähimgi seisukoht – treenerite kutsekomisjon hinnaku. Kergejõustikuliit tegutses eriti osavalt ja tahab, et Bernatskilt dopinguainete ostmises kahtlustatav treener Harry Lemberg otsustaks ise, kas ta on süüdi või mitte.

• Eesti sport elaks justkui Nõukogude Liidus, kus puudusid kuritegevus, narkootikumid ja prostitutsioon ning igaüks, kes üritas vastupidist väita, oli vaenlane. Nii tõdes mõnigi, et Bernatski süüdistused kahjustavad Eesti sporti. Tõde teeb kahju? Hea küll, võimalik tõde teeb kahju?

See, et Bernatski esitas tõendid 607 kasvuhormooni süstimiskorra kohta (kes teab, mitme korra kohta puuduvad tõendid), teeb Eesti spordile kahju? Või äkki teeb kahju see, et keegi – ükskõik kes, kasvõi amatöörsportlane – sai need 607 süsti?

• Kas valetab ja kahjustab sellega Eesti sporti ka Bernatski komisjon – Kristjan Port, Kristel Berendsen, Üllar Lanno, Peeter Mardna ja Märt Rask –, kui ütleb lõppraportis, et dopingu kasutamise probleem oli Eesti spordis ja on siiani, ning et on isikuid, kes omavad informatsiooni dopingainete tegeliku leviku ja kasutamise kohta ning võiksid panna piiri sporti üldiselt ja konkreetseid süütuid isikuid kahjustavatele üldistavatele spekulatsioonidele ausa spordi võimalikkuse üle Eestis? Niisiis, kumb teeb kahju: kas Bernatski, kes räägib, mida teab, või inimesed, kes teavad, aga ei räägi?