Peep Pahv: korvpallikoondise suvi osutub ootamatult vägevaks

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv Foto: Andres Haabu

Kartus, et juba mullu EM-pääsme kindlustanud ja seega tänavu valikturniiri ametlikest mängudest eemale jäänud Eesti korvpallikoondist ootab tühi suvi, osutus alusetuks. Veelgi enam, tegelikult saavad Eesti korvpallurid isegi vägevamaid mänge, kui oleks pakkunud tavapärane valiksari.

Võtame kasvõi täna Hispaanias algava neljamängulise turnee peatselt samas algava MMi meeskondade vastu – ootamatult tekkinud võimalus kohtuda Londoni olümpia poolfinalisti Argentinaga, kaks mängu Senegaliga ning kohtumine Puerto Rico või Dominikaaniga. Kõik need on meeskonnad, kes objektiivselt võttes peaksid olema Eestist tugevamad ja kellega kohtumised pakuvad erakordselt väärt kogemust.

Iga minut, mis õnnestub mõnel Eesti korvpalluril rassida platsil meeskonna vastu, kuhu kuuluvad näiteks karjääri jooksul kõiksugu tiitleid võitnud Pablo Prigioni või Luis Scola, on nende meeste jaoks kulla hinnaga. Jah, üksikuid staare leidub ka EM-valiksarjas Eesti vastu mänginud meeskondades, kuid sellist taset, nagu pakuvad MMil osalevad tiimid, kohtab siinmail harva ning seepärast tuleb tekkinud võimalust väärikalt kasutada – nendest mängudest on võimalik ainult võita, kaotada pole aga midagi.  

Mida lähemale MM jõuab, seda tõsisemalt võtavad kontrollmänge ka seal osalevad meeskonnad. Seepärast pole vaja kahelda, et nädal enne tiitlivõistlust ei tehta ka Eestile vähimatki hinnaalandust.

Suured meeskonnad soovivad enne elu ja surma peale käivate mängude algust kogeda mõnusat võidutunnet ja seepärast võib eeldada, et nende jaoks tundmatut Eestit pigistatakse nii, nagu suudetakse. Heaks näiteks on ka hiljuti kinniste uste taga peetud kohtumine Venemaaga – meie idanaabrid vajasid võitu ja pigistasid eestlasi kõik 40 minutit, nii nagu jaksasid. Midagi sarnast võib oodata ka tänasest esmaspäevani ja huvitav on jälgida, kuidas meie korvpallurid sellisele pressile vastu peavad.

Eesti Korvpalliliitu tuleb tänavuse suve eest kiita. Esmalt laiendatud koosseisuga B-koondise projekt ja seejärel head mängud juba põhirivistuse jaoks. Kui üldse millegi üle norida, siis ehk B-koondise üle, kuhu kuulusid mõned sellised mängijad, kelle pääs päris rahvusmeeskonda on ilmselgelt ebatõenäoline. Selliste mängijate kaasamist võib küll põhjendada sellega, et vastasel korral poleks perspektiivikamatel B-koondislastel olnud kellegagi treenida ja mängida, kuid selle probleemi saanuks lihtsalt lahendada – mitmed alles hiljem koondisega liitunud «vanemad» mängijad võinuks seda teha palju varem.

Jah, ma mõistan tänavusest suvest sootuks kõrvale jäänud Kristjan Kangurit ja Siim-Sander Venet, mõistan ka Eesti koondise raudvara hulka kuuluvaid Janar Taltsi, Gregor Arbetit, Gert Dorbekut ja Tanel Sokku – need mehed olid pikema puhkuse auga välja teeninud. Kuid miks ei oleks võinud kohe algusest peale olla koondise juures näiteks Joosep Toome, Reinar Hallik ja Kristo Saage?

Need mehed pole koondise vedurid ja tegelikult peaks neil olema treeneritele ka üht-teist tõestada. Kindlasti poleks korrapärane treenimine tulnud neile kahjuks ja kindlasti oleksid nad sellisel juhul seekordseteks mängudeks paremini valmis. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles