Judost, alast, kus tosin aastat tagasi meie omad medaleid kokku kühveldasid, pole viimasel ajal põhjust rääkida. Pole nüüdki, kui Tšeljabinskis on käimas MM. Pooled Eesti judokoondislastest ehk kaks on tatamil käinud ja päeva enneaegselt õhtule saanud, kaotanud ipponiga.
Tegelikult võis ette aimata, et Elnur Alijev Tšeljabinski MMi esimesel päeval ja Künter Rothberg eile piirduvad ühe matšiga, sest loos oli äärmiselt ebasoodne. Alijev kohtus hollandlase Jeroen Mooreniga ja pidas vastu kolm minutit ja 21 sekundit. Rothberg sai vastaseks prantslase Pierre Duprat’ ja leidis end selili, kui stopper oli tiksunud 3.30.
Paraku ongi seis Eesti judos selline, et tulemus sõltub loosist. Pääsed esimesest ringist vabaks, saad teises vastaseks Tonga saare maadleja, kolmandas taas nõrga ning ongi soliidne koht käes. Ainult et see koht ei näita midagi.
Olid ajad, kui judokoondise praegune peatreener Aleksei Budõlin ning Indrek Pertelson olid rahul igaühega, kes vastu tuli. Kui medalit tahad, pole vahet, millal tugevat võita, kas kohe, teises või kolmandas matšis.
Teisest vinklist vaadates aga ongi ehk hea turniiril kohe tugevaga kokku minna. Säärast mõtteviisi lahkas Margus Hundi koduklubi Cincinnati Bengalsi kaitseliini treener Jay Hayes, kui temalt küsiti, kas see on probleem, kui hooaja alguses hoobilt kõvad vastu tulevad.
«Tore ongi esmalt kõvadega mängida, sest siis saab teada, kas meist on asja või mitte,» vastas Hayes ja meenutas koolipõlve, kui ta maadlusega tegeles. Turniiritabel koostati vastavalt aasta jooksul võidetud-kaotatud matšidele. «Läksin turniirile, ütlesin, et olen võitnud 22 matši ja kaotanud kaks. Sain teise asetuse ja vaevlesin kolm päeva nõrku loopides. Järgmisel võistlusel teatasin, et olen kaotanud kõik matšid, ning läksin kokku parimaga. Kui ta seljatasin, oli selge, et võin võita ka turniiri, ning selle nimel tasus aega kulutada.»