Laser-klassi purjetaja Karl-Martin Rammo on sel suvel võistluste vähesuse tõttu saanud tavapärasest rohkem tugevaid trenne teha. Ühe treeningu tegi kaasa ka Postimehe ajakirjanik.
Karl-Martin Rammo tavaline päev: viis kuni seitse tundi trenni
30. august 2014, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl-Martin Rammo valmistub septembri keskel Hispaanias peetavateks maailmameistrivõistlusteks. Tema suvised treeningpäevad kestavad viis kuni seitse tundi ja muuks eriti aega ei jää. «Olen selline no-lifer (inimene, kel pole erilist seltsielu), ärkan vara ja kell 10 lähen magama,» sõnab purjetaja.
Viis nädalat on Rammo hommikul kell 7 koos mõne sõbraga vabas õhus üldkehalise ettevalmistuse trenne teinud. Ühel hommikul tegi ka allakirjutanu varase treeningu kaasa. Kui 6.45 kokkulepitud kohta jõudsin, sain sõnumi, et Rammo jääb hiljaks, nimelt koputasid varasel hommikutunnil tema uksele dopingukütid. Nii saingi uhkes üksinduses Schnelli pargis pika Hermanni tornis lipu heiskamist vaadata, Eesti hümni laulda ja eelseisvaks pingutuseks vaimselt valmistuda.
«Tavaliselt olen 6.50 uksest väljumas, aga täna tulid sel ajal dopingukütid. Loomulikult olin just WCs ära käinud ning polnud võimeline koheselt uriiniproovi andma ja pidin kolm liitrit vett ära jooma, et see proov ära anda,» kirjeldab ta tippsportlase elu ühte osa.
Kui dopinguküttidega asjad korras, sai trenn alata. Pärast soojendust võtsime ette trepid, kust eri viisidel üles jooksime ja hüppasime. Tuleb tunnistada, et minu jalad olid juba pärast kahte seeriat pehmed ja tundsin end nagu poleks spordiga kunagi kokku puutunud. Põhjuseks umbes pooleaastane sisuliselt mittemidagitegemine ses vallas. Pidasin siiski lõpuni vastu, kuigi hüpetel ei tundunud lõppu tulevatki. Järgmistel päevadel andis lihasvalu end korralikult tunda.
Loo peategelasel oli aga jaksu oma hoolealuseid ja ka mind pidevalt innustada ning harjutuste vahel intervjuud anda. Koos tippsportlasega treenivad ka tema sõbrad, teiste seas noorpurjetaja Kristian Raus ning Rammo abikaasa Stina-Sandra, kes kõik Rammo juhendamisel trenni vihtusid teha. «Ma ei tee seda ainult iseendale, mitu sõpra on enda vormis hoidmisest huvitatud ja nii teemegi kõik koos, seltsis ikka toredam ja minul sellest kasu ka,» selgitab Rammo, kes esialgu mõtles, et aitab vaid sõpru ja hiljem avastas, et saab sellest ka ise reaalset kasu lõigata.
«Natukene kohandasin kava, ise teen mõnesid harjutusi rohkem.»
Kui minu jaoks hommikuse trepitrenniga füüsiline pingutus ka piirdus, siis Rammo suundus edasi merele, kus veedab tavaliselt kaks-kolm tundi. Õhtul sõidab lisaks ratast. «Lihtsamal päeval tuleb tunde kokku neli-viis. kõige raskematel päevadel umbes seitse. See hommikune on hea äratus ja nüüd paariks-kolmeks tunniks edasi merele ja õhtul sõidan ratast. Rattasõit olenevalt treeningu suunitlusest kestab tund kuni kolm,» kirjeldab purjetaja oma päeva. Hetkel ta lõunauinakut ei tee. «Hetkel ei maga päeval, mul on selline hea rütm sees, ärkan umbes pool seitse ise ilma kellata üles. Unetunnid saan ilusti täis.»
Tallinna lahel oli üsna tuulevaikne päev, ent trenni sai teha siiski. Rammo treenib sel nädalal koos Suurbritannia teise numbri Alex Mills-Bartoniga. Eestis tasemel sparringupartnereid napib. «Eestis on tõesti keeruline kedagi leida, ja üksi on ikka raskem. See eeldab üksjagu motivatsiooni, et esiteks merele tulla ja siin ka midagi asjalikku teha, mitte niisama kulgeda. Aga nii mina kui Deniss (Finn-klassi purjetaja Deniss Karpak-toim) oleme väga head üksitreenijad, see on üks meie edu saladusi,» sõnab Rammo.
Merel teevad purjetajad kõigepealt soojenduse ja seejärel asutakse vajalikke elemente harjutama. Palju sõltub ilmast, aga mõistagi ka sellest, millele parajasti vaja keskenduda on. «Praegu on suhteliselt sügav treeningperiood ja siis keskendun rohkem tehnikale. Mida lähemale tähtsad võistlused jõuavad, seda enam püüan ka trennis võistlusolukorra sarnaseid situatsioone katsetada,» selgitab ta.
Treener Rein Ottoson ei saa alati Rammoga merel kaasas käia, sest juhendab ka teisi purjetajaid. «Räägime igapäevaselt ja räägime asjad läbi ning lepime kokku. Palju on meie alal ilmast kinni, kui on «see» tuul, siis teeme neid asju ja kui «too» tuul, siis teeme teisi asju. Sellist olukorda ei teki, et Reinu pole ja mina olen üksi merel ja ei tea, mida endaga peale hakata,» kirjeldab Rammo koostööd treeneriga.
Osaluseksperimendi juurde tagasi tulles ei saa jätta mainimata, et kuigi varane ärkamine ei ole minu meelistegevus, siis oli see hommik väga inspireeriv ning tekitas kogu päevaks hea enesetunde. Tekkis soov end taas rohkem liigutama hakata ja nii olingi ülejärgmisel päeval samas kohas tagasi (küll mitte hommikul kell 7), jooksin usinasti ja hüppasin treppidel.