Eesti ujumiskoondise peatreener Riho Aljand üritas vestluses pessimistlikku tooni vältida, kuid nõustus, et probleeme on piisavalt. «2006. aasta EMil ei pääsenud ükski eestlane poolfinaaligi, kuid sealtmaalt järgnes tõus. Ja enne kui Rio de Janeiro mängudest räägime, ootame olümpianormid ära.»
Aljand: Eesti spordisüsteem tuleks õigeks käänata
Hea küll, mängudele mõni ehk pääseb, aga kõneleks finaalikohtadest ja medaleist.
«Nendest pole tõesti praegu põhjust rääkida,» tõdes Aljand. «Esmane eesmärk on õhtustesse ujumistesse ehk poolfinaali jõuda ning sealt sammhaaval edasi liikuda.»
Ujujaid, kellega tippu pürgida, Eestis on, kinnitas Aljand, kuid nimesid ei taha nimetada. Uus põlvkond kasvavat peale. On ka treenereid, füsioterapeudi leiab, meedikuga peetakse läbirääkimisi, professor Rein Haljand aitab ujujate tehnikat viimistleda...
«Samas on meil muretki küllaga,» tunnistas Aljand. «Pole vajalikul määral basseine või basseinides treeningaegu ning hinnad aina tõusevad. Eks taustajõudegi ja nende kvaliteeti võiks rohkem olla. Sportlaste finantseerimine vajab lahendamist – ta peab ju pärast kooli lõppu hakkama elama, riided on vaja selga osta, korter üürida, kvaliteetset toitu osta.»
Aljand nagu paljud teisedki leiab, et Eesti spordisüsteem tuleks õigeks käänata. «Praegu on sportimine isetegevuspõhine – teed tulemuse, saad raha. Tegelikult oleks vaja baasfinantseerimist, et sportlased saaksid tipptasemel harjutada. Kes võidab medaleid, saab boonust. Kahjuks jääb paljudel tingimuste puudumise tõttu läbimurre tegemata.»
Noorteklassis on Eesti ujujad eurooplastega üsna võrdsed, kuid juba juunioride seas hakkab vahe kärisema. «Mujal antakse parimatele noortele taustajõud abiks, luuakse võimalused ja nii nad hakkavadki eest ära libisema.»