Eesti ja Rootsi jalgpallikoondise eilse maavõistluse toimumispaik, 50 000 inimest mahutav Solna staadion kannab ühe suurpanga heategevusfondi järgi küll ilusat nime Friends Arena, kuid sõprusega on Rootsi klubijalgpallis olnud viimastel aastatel vähe peale hakata.
Ehkki üks Euroopa rikkamaid riike elab näiliselt heaoluühiskonnas, leiavad pinna all möllavad pinged sageli väljundi jalgpallifännide omavahelistes vastasseisudes.
Rootsi seitsmel suuremal jalgpalliklubil on oma aktiivne ja organiseeritud huligaanide rühmitus – nendeks on AIK (Firman Boys), IFK Göteborg (Wisemen), Djurgårdeni IF (DFG), Hammarby IF (KGB), Malmö FF (True Rockers), GAIS (Gärningsmännen) ja Helsingborgsi IF (Frontline).
Jalgpalli varjukülg
Viimane traagiline kokkupõrge toimus tänavu märtsis hooaja esimese liigavooru ajal, kui Helsingborgi fänn tappis 43-aastase Djurgårdeni toetaja Stefan Isakssoni. Nelja lapse isa mõttetu surm oli Rootsis küll pärast tosinat aastat alles esimene niisugune surmajuhtum, kuid vägivald on ikkagi üks riigi jalgpalli suuremaid murekohti.
Paari aasta eest tegi telekanal TV4 uurimuse, millest ilmnes, et iga viies Rootsi jalgpallur, iga kolmas kõrgliiga klubi ametnik ja iga teine kohtunik on sattunud mingit laadi ähvarduse või ahistamise ohvriks. Psühholoog Tore Brännbergi hinnangul on probleemide allikat leida tegelikult võrdlemisi lihtne. «Fännide jaoks võrdub mingisse rühmitusse kuulumine ja oma klubi toetamine ususekti liikmeks olemisega. Kui nad leiavad, et miski on valesti, tunnevad nad kohustust sellele reageerida,» sõnas Brännberg.
Aastaid vutihuligaanide kantsiks peetud Inglismaa on pärast eelmise sajandi lõppu suutnud muuta staadionid rahumeelseteks ja perekeskseteks kohtadeks. Hüppeliselt paranenud politseitöö, valvekaamerate kasutamine, seadusega pahuksisse sattunud fännide elektrooniline jälgimine ja kohustus käia politseijaoskonnas aru andmas tähendavad, et Inglise staadionitel pole enam vaja vastasfännide üksteisest eraldamisele suurt tähelepanu pöörata.
Kuid tegelikult pole jalgpallihuligaanid ka saareriigis kuskile kadunud. Nad kogunevad nüüd hoopis staadionitelt eemal, varem kokku lepitud paikades, et rusikad käiku lasta. Seejuures on ka neil alati varuks süüdistus, et politsei kohtleb neid liiga karmi käega. Huligaanide enda arvates on üks veenvaid argumente asjaolu, et nad võtavad mõõtu vaid vastasmeeskonna samasuguselt huligaanide seltskonnalt, mitte fännisalle ja -särke kandvalt n-ö tavapublikult, keda kutsutakse põlastavalt «jõulupuudeks».
Nagu Stefan Isakssoni surm traagilisel moel näitab, ei saa selliseid põhjendusi kuidagi tõsiselt võtta. Ning skeptikud on märkinud, et Suurbritannias kahandas vägivalda tegelikult vaid see, kui klubid ehitasid uued staadionid ja tõstsid piletihindu, mis ei võimaldanud töölisklassi esindajatel enam mängule pääseda.
Noored viivad tulevikku
Rootsi jalgpalli roosilisemat poolt demonstreeris eelmisel nädalal aga Malmö IF, jõudes 14 aasta jooksul esimese Rootsi klubina Meistrite liiga alagrupiturniirile. Viimati suutis sama Helsingborgs IF hooajal 2000/01. Malmö edu muudab märkimisväärseks asjaolu, et meeskonda kuulub koguni kümme klubi enda noortesüsteemi kasvandikku. Lisaks suurele rahasüstile tähendab Meistrite liigasse pääsemine Malmöle ka seda, et klubi noormängijad saavad kaasa lüüa UEFA asutatud noorteliigas. Rootslaste alagrupikaaslasteks on eelmise hooaja finalist Madridi Atletico, Itaalia hiid Torino Juventus ja Olympiakos Kreekast.
Üks Malmö edu alustalasid on tänavusel hooajal olnud 31-aastane ründaja Markus Rosenberg, kes liitus Malmöga juba viieaastasena. Jaanuaris naasis ta pärast Hollandi, Saksamaa, Hispaania ja Inglismaa kõrgliigas veedetud üheksat aastat oma kasvatajaklubisse. Malmö kuulsaim kasvandik on aga jalgpallimaailma supertäheks sirgunud Zlatan Ibrahimovic, kes kollitas eile Solna staadioni murul Eesti koondislasi.