Laser-klassi purjetaja Karl-Martin Rammo lõpetas Hispaanias Santanderis peetava MMi pettumust valmistanud 55. kohaga ja soovitud piletit Rio olümpiamängudele teenida ei õnnestunud. Allpool on ühe Eesti tippsportlase väga enesekriitiline ja aus analüüs, miks kõik alati nii välja ei tule nagu soovitud.
«Pärast tuule puudumise tõttu poolikuks jäänud EM-i, kus vormist õigupoolest mingit ülevaadet ei saanudki ootasid Kieli EK-etapil mõnusad tugevad tuuled, mis sobisid minule kui rusikas silmaauku ja hõbemedal oligi vormistatud. Edasi oli algusest peale plaan teha suvel kodus rahulikult trenni ja timmida end ees ootavaks MM-iks, kus jagatakse OM-pileteid valmis,» kirjutas Rammo oma blogis.
Pärast kolme võistluspäeva oli selge, et OM-piletit enam püüda ei õnnestu, analüüsis Rammo, mis ettevalmistuses valesti läks.
«Õigupoolest ei ole mul endiselt, nüüd, kus kolm võistluspäeva on toonud MM-il 4 võistlussõitu ja minu jaoks OM pilet see kord püüdmatuks jäi, mitte mingit selgust, mis mu vorm tegelikult teeb?! On saanud standardiks, et olulised võistlused peetakse läbi puuduliku tuule ja samapuuduliku kompetentsuse saatel. See ei muuda fakti, et mina neist oludest «oma» välja ei võtnud, jätkates esimest korda elus MM-il hõbegrupis. Päris hea ajastus korralikuks ämbriks! Olgu, et siin regatil on jällegi, nagu minu puhul peaaegu et kombeks, langenud kõik ebasobiv kokku, siis hõbegrupi tagamaad algavad nagu sõna isegi ütleb, juba kaugemalt, tagantpoolt.»
«Kuna enamik suvistest trennidest pidid kulgema suures plaanis üksi putitamise taktis, kus vahel harva sattus minuga mõõtu võtma mõni soomlane või inglane, siis reaalsuses teadsin, et milleski käega katsutavas ma suurt arenguhüpet tegema pole võimeline. Mõndasid asju lihtsalt ei saavuta iseseisvalt, on vaja mõõdupuud. Seetõttu püüdsin teha seda, mida saan – olla vaimselt valmis ja panna end füüsiliselt sellisesse konditsiooni, et viimane mind kunagi alt ei veaks. Seal sai tehtud aga esimene viga, sest füüsiline pole mulle kunagi suuri probleeme valmistanud, mida tõestas tegelikult just vahetult enne peetud, tuuline Kieli nädal. Fakt, et ma oleks praegu veel käimas oleva MM-i eel ilmselt läbinud igasuguse triatloni väga mõistliku ajaga ja rasvaprotsent oli varsti juba olematu, ei muutnud aga asjalugu, et nõrk merebriis on minu nõrgemaid kohti ja just see meid siin ees ootas. Füüsilise võisin, tähendab võin endiselt, pista endale sinna kohta, millest kõva häälega ei räägita. Mida pekisem ja lodevam, seda parem. Hea tunnetus ja võib-olla, et paar ekstra kilo pohhuismi ei tuleks siin üldse kahjuks. Minu perfektsionism ja iga olukorra lahendamine loogilise seletuse abil aga tulevad kahjuks, seda julgen käsi südamel vanduda. Nagu olen korduvalt öelnud, siis tunnen uhkust, et julgen end kutsuda sportlaseks, mitte pelgalt purjetajaks, sest neil kahel on minu silmis selge vahe. Kahju, et minu ettevalmistus kulges pigem sportlikus taktis, kus purjetamine jäi võib-olla, et liiga tihti füüsilisega sama olulisele, kuid mitte olulisemale nivoole. Siin olnuks (või tähendab, ON, olukorras, kus ma seda postitust kirjutan järjekordse edasilükkava lipu saatel) purjetaja poolt kordades rohkem vaja. AGA, see on minu valitud ala üks suurimaid võlusid, kus purjesport kui sõna ühendab endas kahte üpris vastandlikku poolt ja mitte alati pole need mõlemad pooled täielikult esindatud,» kirjutab sportlane.
«Pean tunnistama, et see kulunud slogan, mida sportlased ikka ja jälle peale ebaõnnestumist toonitavad, et «iga ebaõnnestumine motiveerib mind üha rohkem rügama, üha rohkem pingutama,» oli minu puhul üleeilses õhtus küll täielik bullshit. Mul pole töö tegemise, rutiini ega nende kahe taluvusega kunagi probleeme olnud ja tean, et selle taha see asi nüüd küll ei jää. Kui ma midagi teha oskan, siis tööd. Seega, esmane emotsioon oli hoopis, et ma tahan sellest purjetamisest nii kaugele kui võimalik, umbes selline tunne nagu keskmisel Eesti noorel laupäeva hommikul: «ma ei joo enam kunagi». Kõik põles sees ja enda emotsioone taltsutada, veel enam liigitada, oli lootusetult keeruline, on siiani. Nüüd, kaks päeva rahunenuna näete, et kirjeldan seda sporti juba mõnes kohas sõnadega «võlu».»
«Mõnes mõttes on kahju, et tööloomana olen väikeriigist, kus puudub täielik know-how, kuidas asju teha ja 25-aastasena pean tunnistama, et olen endiselt veel katsetamas, mis see edu alus siis on. Kui lõplikult avastan, siis luban, et annan noortematele edasi! Praegu tunnen, et vajan ehk mingisugust vaheldust ja käiguvahetust, midagi teistsugust, mis ehk edasi viiks. Pean proovima järgmiseks hooajaks ehk kuidagi teisiti valmistada, mis tooks mu Olympic campaigni värskust ja vaheldust, võib-olla õpiks midagi uut. Praegu ei oska muu peale mõelda kui, et järgmine võimalus OM-normi täita on järgmine suvi, kus olümpianorm või mitte olümpianorm, tahan olla parema purjetajana, parema sportlasena, parema inimesena.»