Mänguaeg ja enesekindlus – ründajate võtmesõnad?

Kaarel Täll
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henri Anier (8) ja Sergei Zenjov (10) tegid kohtumises Sloveenia vastu küll kõvasti musta tööd, kuid väravani ei jõudnud.
Henri Anier (8) ja Sergei Zenjov (10) tegid kohtumises Sloveenia vastu küll kõvasti musta tööd, kuid väravani ei jõudnud. Foto: Sander Ilvest

Jalgpallikoondis kohtub täpselt kahe nädala pärast teises Euroopa meistrivõistluste valikmängus võõral väljakul Leeduga ning kolm päeva hiljem minnakse Lillekülas vastamisi Inglismaaga. Tänavune sügis on aga kaasa toonud mõnevõrra ootamatu olukorra, kus tavapärased põhiründajad vaevlevad mänguaja puuduse käes ning viimased väravad koduklubi särgis jäävad sügavasse kevadesse.

Keerulises seisus on Sergei Zenjov, Henri Anier ja Henrik Ojamaa, kel veel eelmisel hooajal oli oma klubides kindel roll ning kes kolme peale ka arvestatava hulga väravaid lõid. Sellel sügisel ei käi kuigi hästi ei meeste uute koduklubide ega jalgpallurite endi käsi.

Ojamaa on Motherwelli ridades viimases kahes kohtumises kogunud kaheksa mänguminutit, Anier Aue eest vaid ühe. Vähe paremini on hakanud minema Zenjovil, kes viimati sekkus Blackpooli rivistusse vahetusest terveks poolajaks. Mida pole, on aga väravad. Ilma mänguajata on neid keeruline lüüa, kuid ilma väravateta on keeruline põhimeheks tõusta.

Enesekindluse kadumine

«Mänguaja puudus mõjub alati halvasti – kaob pallitunnetus, enesekindlus ja tulemuslikkus,» arutles omal ajal Eesti koondise särgis 27 väravat löönud Indrek Zelinski. «Ma olen alati öelnud, et kaitses on palju lihtsam mängida kui ründes – esimesel juhul on sinu töö lõhkuda, teisel juhul ehitada. Ründaja peab olema alati vastasest sammu võrra ees, ta peab olema värske, loov ja ootamatu.»

Zelinski mäletab oma karjääri jooksul samasugust keerulist hetke, kui koondisesse pidi tulema ilma mängupraktikata. 2002. aasta kevadel kaotas ründaja Taanis Ålborgis treeneri soosingu, kuid koondises oli valik ahtake ning Zelinski kandis ikka ja jälle sinist särki. «Enesekindlus läks muidugi alla, kuid koondises annavad kõik endast alati maksimumi. Kui väravani ei jõudnud, siis lihtsalt töötasin kõik 90 minutit nii, kuidas suutsin. Tõestasin iseendale, et olen mänguaega väärt,» meenutab ta.

Zelinski sõnul on ründaja elu karm – kui meeskonnal tulemusi ja väravaid pole, lendavad esimesena ikka edurivimeeste pead. «Konkurents on igas meeskonnas kõva ning soosingust välja langemise puhul ei ole midagi muud teha, kui lihtsalt veel kõvemini edasi töötada.»

Uus treener kukutas Anieri

Aue ridades varumeheks langenud Henri Anier on enda sõnul heas vormis, kuid mänguaeg kadus täielikult temast olenemata põhjustel. Klubis vahetusid äsja nii peatreener kui ka president ning pärast seda ei leidnud Anier enda nime mänguks üles antud meeste hulgast. Teisipäevases liigamängus pääses eestlane väljakule viimasel minutil.

«Teen trenni ja naudin jalgpalli mängimist. Hetkel küll ei tunne, et enesekindlus alla oleks käinud – trennis löön palju väravaid. Ka füüsilised näitajad on head, seega vormi taha mänguaeg jääda ei saa,» rääkis Anier. «Loomulikult tulin ma siia jalgpalli mängima ning praegune olukord ei ole ideaalne. Ei oska öelda, millistel alustel ma treeneri soosingust välja langesin.»

Aue uus treener Tomislav Stipic paistab silma selgelt sakslasi eelistava valikuga. Kahes järjestikuses mängus pole uus loots meeskonna koosseisu arvanud näiteks hispaanlasest keskkaitsjat Ivan Gonzalezt, kes varem on mitu aastat kogunud mänguaega Hispaania kõrgliigas Malaga ridades ning kolmel hooajal pallinud ka Madridi Reali duubelvõistkonnas. Varumeheks on langenud ka Leedu koondise põhitegija Arvydas Novikovas.

Henri Anierist veel keerulisem seis on aga tema vennal Hannesel, keda pole mitte ühekski mänguks Aue põhimeeskonda kutsutud. Trenni teeb noorem Anier küll põhimeestega, kuid ka temale ei paista treeneritevahetus kõige helgemates toonides. «Need mehed, kes mu siia meeskonda värbasid lubasid, et saan peagi võimaluse end näidata. Kuna ma polnud ammu mänginud, siis pidin kolme kuuga end vormi ajama ja seejärel oma võimaluse saama. Nüüd on aga hoopis teised lood,» selgitas Hannes oma olukorda. «Me ei lase tekkinud olukorrast end häirida – treenime samamoodi edasi, teeme kõvasti tööd ning arendame end lisatrennidega.»

Henrik Ojamaa vähesed mänguminutid Motherwelli ridades on otseselt seotud kehva vormiga. «Islandi vastu mängus saadud vigastuse pärast jäi Henrikul vahele kogu hooaja ettevalmistusperiood, seega on ta praegu tippvormist veel kahe nädala kaugusel,» kommenteeris Henriku vanem vend Harri Ojamaa jalgpalluri olukorda.

Purje taas jokkeriks?

Koondise peatreener Magnus Pehrsson ei saa ise asjade käiku mingisugust muutust tuua. Tema juurde kogunevad mängunädalal parimad Eesti jalgpallurid ning nende meestega tuleb valikmängudest maksimum võtta. Zelinski sõnul ei ole võimalik, et kahe-kolme päeva jooksul suudaks keegi ründajate enesekindluse taastada.

«Selleks läheb ikka nädalaid, kui mitte kuid. Ründaja vajab pidevalt mänguaega, sest trennis ei ole võimalik ka parima tahtmise korral võistlusolukorda imiteerida,» arutles endine väravamasin. «Mängueelsetel päevadel jäävad ainult klubimängust taastumine, toonuse hoidmine ja taktikatreeningud. Muud lihtsalt ei jõua.»

Anieride, Ojamaa ja Zenjovi kõrval kuuluvad ründajatest koondise esialgsesse nimekirja veel Rimo Hunt, Ats Purje, Kaimar Saag ja Albert Prosa. Zelinski arvates võib taas Eesti jokkeriks tõusta Purje, kes vahetusest sekkudes tõi 1:0 võidu Sloveenia üle. «Teda peaks võimalikult hästi ära kasutama. Paistab, et Purje vorm on hetkel ründajatest kõige parem,» kiitis Zelinski sellel hooajal Soome kõrgliigas KuPS­i ridades üheksa väravat löönud mängumeest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles