Eesti U-19 jalgpallikoondis lendab oktoobri alguses Horvaatiasse, kes võõrustab EM-valikturniiri. Eesti vastasteks on lisaks koduperemeestele ka Türgi ning Islandi eakaaslased. Noortekoondise peatreener Marko Lelov rääkis portaalile jalgpall.ee, et kuigi vastased on väga tugevad, peab endale eesmärgiks seadma edasipääsu.
U-19 koondis on sinu käe all pidanud tänavu kokku 12 mängu. Kolm neist on võidetud, kolm viigistatud ja kuus kaotatud. Kuidas hindaksid seniseid tulemusi?
Oleme seni võtnud mängu korraga ning nendest mängudest on koosnenud ka kaks turniiri. Esmalt käisime Valentin Granatkini memoriaalil Peterburis, kus saime kümnenda koha. Kui vaadata seda tulemust – 10. koht (16 meeskonna seas – toim.), alistasime kohamängus Soome penaltitega ning meie taha jäi veel näiteks Ukraina –, siis võisin kokkuvõttes rahule jääda. Tulemuste poolest jäi turniir ju tasakaalu, kaotuste ning võitude-viikide suhe oli 3:3. Balti turniiril saime nelja võistkonna osavõtul teise koha. Võitsime küll ühe mängu, aga sellest piisas, et teisena lõpetada. Seda arvesse võttes, saavad ka valikturniiril otsustavaks löödud ja lastud väravad. Võib piisata ka ühest võidust, seega tuleb maksimaalselt keskenduda kõigile kolmele mängule eraldi.
Märksõna sel aastal on olnud lühike taastumisaeg, sest lisaks juba kahele nimetatud turniirile, olid meie viimased maavõistlused Valgevenega samuti vaid ühe puhkepäevaga. Seal sai ka poistele pärast võidetud avamängu ning väravateta viigiga lõppenud teist kohtumist selgitatud, et ka valikturniiril ei ole pikalt aega taastuda. Senised mängud ja kogemused peavad meile olema valikturniiril abiks, et vastastele lahing anda.
Milliste eesmärkidega lähed vastu EM-valikturniirile?
Treenerite, taustajõudude ja iga mängija unistus on saada järgmisse ringi ehk eesmärk peab olema kahe parema hulgas lõpetamine. Kindlasti ei saa see kerge olema, sest meie alagrupp on raske. Ma ei üllatuks, kui Island või meie oleksime kahe hulgas, aga samas võib olla ka täiesti vastupidi. Oleme seal autsaideri rollis, aga igal võistkonnal on võimalus edasi pääseda. Peame võtma mängu korraga, sest Balti turniir näitas, et ka ühe võiduga on võimalik jõuda kahe parema hulka. Kuigi konkurentide read on tugevad, peame meie oma tahte, kavaluse ja jonniga nendest läbi suruma ning et kõik meil õnnestuks, on vaja kõiges 100%-list täppi panemist ja loomulikult seda, et mängijad terved püsiksid, sest oleme sel hooajal mitmed võtmemängijad terviseprobleemide tõttu kaotanud.
Mida tead vastastest?
Türgist tean veidi rohkem, sest nad olid Granatkin turniiril ja meil on nende kohta ka videoid. Hooaja keskel on pool meeskonda muutunud, sest valikut neil jätkub. Türklastel on mitmeid mängijaid välisklubidest ja eriti Saksamaalt. Välismaal pallivaid mängijaid on ka teistel konkurentidel – kuigi Island on väike, on nende ridades mehi, kes kuuluvad Inglismaa, Hollandi ja Taani klubide akadeemiatesse ning samuti on horvaatidel väga hea valik.
Millisena oled näinud noortekoondise arengut selle aasta jooksul?
Mitmed mängijad on võrreldes selle ajaga, kui nad veel U-17 vanuseklassis olid, vahetunud. See näitab seda, et võistkonnas on mitmeid hilise arenguga mängijaid. See on hea, et oleme need mängijad üles leidnud ning väärilised kandidaadid on saanud oma võimaluse end tõestada. Sel aastal on U-19 koondisest läbi käinud ligi 50 mängijat! Oleme oma ressursid üle vaadanud, teinud parima valiku ja kindlasti areng veel jätkub.
Lisaks U-19 koondisele oled ka U-18 koondise peatreener. U-18 vanuse jaoks oli aasta 2014 n-ö vaheaasta. Kuus mängijat sünniaastaga 1997 (U-18 vanus – toim.) on sinu esialgses valikus ka EM-valikturniiriks. Kas sinu U-18 koondise eesotsas olemine tuli sealsete mängijate jaoks pigem kasuks või kahjuks? Kas sinu jaoks oli see kasulik?
Igal juhul tuli see mulle kasuks, sest sain neid mängijaid näha ja usun, et U-19 koondise peatreener peakski alati olema seotud aasta noorematega. Kõikidel mängijatel oli lisamotivatsioon end ka tõestada, et pääseda U-19 gruppi. Sel aastal oli seal vanuseklassis väga hea potentsiaaliga mängijaid ja kuna suur arv mängijaid käis U-19 koondisest sel aastal läbi, siis oli ka näha, et mitmed positsioonid vajavad seal tugevdamist ehk U-18 koondislastel oli võimalik oma oskustega end sinna mängida.
Kes on on sellest vanuseklassist sinu jaoks silma paistnud sel aastal?
Mul on hea meel Nõmme Kaljus mängiva Henrik Pürgi üle, kes on teinud arenguhüppe. Ta on saanud mänguaega Premium liigas ning teda usaldati väljakule ka Euroopa liiga kvalifikatsioonis. U-18 koondises on silmapaistev olnud Tammeka mängija Martin Miller, kellel on potentsiaali jõuda oma jalgpallurikarjääris väga kaugele ning väga positiivse mulje on jätnud ka FC Flora duublis mängiv Jan Kokla.
Kas 17-18aastased mängijad peaksid sinu arvates juba Premium liigas kanda kinnitama või on nende jaoks liiga vara?
Ma arvan, et see on individuaalselt väga erinev. Kui sa pole 18aastaselt Premium liiga klubi põhitegija, siis ei saa ju alla anda. Ma arvan, et klubid võiksid anda noortele mängijatele seda õhku nuusutada, aga kõva töö võib alles hiljem tulemuse tuua. Olles seda öelnud, siis arvan siiski, et igal mängijal peab olema eesmärk. Samas, olen jätnud U-19 koondise ukse taha mängijaid, kes pole veel hetkel nii head, kuid usun, et võivad ennast tulevikus mängida U-21 koondisesse, sest nende areng on hilisem. Ma arvan, et mängijad peavad keskenduma oma sooritusele, tegema kõvasti tööd ja siis tuleb ka tulemus.