Tartu korvpalli esindusklubi TÜ/Rock alustab homme uut hooaega. Esimeses duellis minnakse kohe kokku põhirivaali Kalev/Cramoga, kes on neli aastat järjest röövinud Eesti meistri tiitli. Tartu Postimees palus hooaja eel laua taha Rocki peatreeneri Gert Kullamäe, kel läheb Tartus juba üheksas aasta.
Teil algab Tartus üheksas hooaeg. Sellest kolm esimest olite Rockis mängija ning viimased kolm ja pool olete olnud peatreener. Kas imestate ise ka, et Tartu periood nii pikaks on kujunenud?
Muidugi. Mul on selgelt meeles, kuidas ma Tartusse tulin ja istusin sellessamas ruumis (TÜ spordihoone koosolekuruum – toim). Siin oli pressikonverents. Riho Illak oli siis klubi juht ja Laine Jänes (praegune Randjärv – toim) linnapea.
Mul on siiani meeles, kuidas ta ütles mulle, et «ma loodan, et tulete Tartusse pikemaks ajaks, mitte ainult üheks hooajaks». Sellel hetkel mõtlesin küll, et mis te nüüd. Aga näed! Aastad on kiirelt läinud.
Teil on Rockiga sõlmitud nüüd kaheaastane leping, kas seetõttu on ka veidi kindlam tunne?
Ei ole. Me võime teha ka kümneaastase lepingu, aga ikka ei ole. Sellist kindlustunnet ei saa olla ühelgi mängijal ega treeneril. Sa pead iga päev ennast tõestama.
See, et iga päev võib saada hundipassi, kummitab kogu aeg peas?
Ei kummita. Nii ei saa tööd teha. Muidugi, eks pead valmis olema ka selleks, et fännid on ühel päeval ruuporiga ukse taga ja hüüavad: «Kullamäe välja!» Selliste asjadega tuleb arvestada.
Ma just kuulsin raadiosaadet «Mehed ei nuta», kus Peep Pahv ja teised spordiajakirjanikud hakkasid juba Kullamäed lahti laskma. Hooaeg pole veel alanudki, aga vennad treivad juba plaane. Aga see on ka treeneritöö osa ja mul ei vasarda sellised asjad peas. Ja kui ma näen, et mul meeskond ei mängi nii, nagu peaks, siis oskan ka ise tagasi astuda.
Kas tööstress on teile tuttav?
Ma arvan, et ma elangi kogu aeg pidavas stressis. See käib treeneriametiga kaasas. Ega mul muidu juuksed nii kiiresti halliks lähe.
Kuidas stressiga toime tulla?
No eks siingi on omad nipid ... aga ma jätan midagi ka enda teada.
Olete Tallinnas sündinud, koolis käinud ja üles kasvanud. Peate ennast ikka veel tallinlaseks või juba ammu tartlaseks?
Ma ei liigita ennast ei tartlaseks ega tallinlaseks. Ma arvan, et tänapäeval ei saagi nii, eriti profispordis. Kui vaadata korvpalli, siis ei saagi enam aru, kus keegi mängib. Tallinlased mängivad Tartus, mõni tartlane Tallinnas. Rakvere vennad mängivad Valgas ja nii edasi. Ma olen pigem eestimeelne mees.
Aga seda, et Tartu teile meeldib, olete varem mitu korda tunnistanud. Isegi korteri ostsite Tartusse kohe esimesel aastal?
See oli ikka natuke hiljem ... Aga jah, Tartu on mulle aastatega meeldima hakanud. Kui tulin, siis ega ma sellest linnast suurt teadnud. Nüüd on mul siin tekkinud palju tuttavaid ja sõpru. Ja mul on hea meel, et ka minu Tallinna sõbrad on minu kaudu avastanud Tartu. Kas tulevad mänge vaatama või näiteks teatrisse. Selles mõttes on Tartu saanud koduseks küll.
Ja mis siin salata, treenerina on mul siin konkurentsitult kõige paremad tingimused. Kõik on käe-jala juures – korvpallisaalid, kangiruumid, sisemaneež, jooksurajad. Pluss logistiline pool. Ma sõidan või jalutan sipsti trenni. Ma ei pea istuma ummikutes.
Kui palju te treeneritöö kõrvalt jõuate Tartu linna elu jälgida?
Ikka käin ju väljas söömas, aga ega väga selleks aega ole. Enamik aega veedan ikka siin majas (TÜ spordihoones – toim).
Kas te näiteks Tartu turul käite?
Olen käinud muidugi, aga ma ei ole seal tihe külaline. Üksi olles ei vaja ju nii palju asju. Mul on kindlad asjad, mida ma hommikul söön, ja päeval teen väga harva ise kodus süüa.
Aga linnas kõndides ikka inimesed tulevad juurde midagi ütlema või küsima?
Ikka. See oli mängijana juba nii ja on ka treenerina. Eriti kui hooaeg juba käib. Pigem on see positiivne tagasiside, soovitakse jõudu või küsitakse, kuidas läheb. Toidupoes tihtilugu. Tartu on ju väike koht, kõik tunnevad kõiki.
Kas olete mõelnud, mis võiks Tartus teisiti olla?
Minu ambitsioon on siin linnas olla korvpallitreener ja anda enda panus korvpalli. Nii hästi, kui ma seda oskan. Ja ma ütlen otse, et ma ei taha siit enne ära minna, kui meil on Tartus uus korvpalliareen. See on minu unistus, et Tartus oleks Rocki areen, kuhu mahub euromängudel 4000–5000 inimest. Ma ei tea, kellele seda juttu tuleks rääkida, aga see on minu big dream Tartu linnas. Kahjuks ma ei tea, kas mu silmad näevad seda või mitte.
Olete üldse kunagi mõelnud, et võiks hoopis mõnda muud tööd teha kui korvpallitreeneri oma?
Täiesti aus vastus on, et ei ole. Korvpalliga on läinud kõik väga sujuvalt. Olen seda ju mänginud väga kaua ning ega maha polegi astunud. Kohe sain abitreeneriks, siis peatreeneriks.
Siis hakkas vanem poeg (Kristian (15) – toim) korvpalli mängima ja on praeguseks otsapidi Audenteses. Nüüd hakkavad mul juba temaga seoses mingid isiklikud lootused ja ootused tekkima. Väike poiss (Oliver (7) – toim) teeb ka juba sporti ja ...
Eks vanus on ka selline, et ei hakka enam jalgratast leiutama. Tutvusringkond on kõik korvpalliga seotud. Ja kui mul peaks ka treeneritöö ära kaduma, siis ma pigem näeks ikka ennast korvpallis. Kas mänedžeri, abitreeneri või noortetreenerina. Selles vallas tunnen ennast ikka kõige kindlamalt.
Mul pole huvi minna absoluutselt teise eluala peale. Mul pole ka selliseid hobisid nagu näiteks Raio Piirojal, kes on kirglik kalamees.
Kas te pole mõelnud poliitikasse minna?
Mind on korduvalt kutsutud, aga ma pole leidnud endas seda jõudu. See pole minu ala. Kui midagi teha, siis tuleks teha seda pühendunult. Endast tuleb anda sada protsenti. Minna poliitikasse nii, et oled korvpallitreenerina kusagil nimekirjas, pole minu stiil. Kui minna, siis juba täiega.
Aga siis mul kaoks meelistegevus ära ja nii ma ei taha. Ei saa olla natuke siin ja natuke seal. Naine ütleb mulle ka, et ei saa olla ainult kitsalt korvpallis, aga mina olen ja mulle meeldib nii. See on minu stiil. Aga ma ei pane seda pahaks inimestele, kes jõuavad igale poole.
Paljud endised tippsportlased istuvad meil ju riigikogus. Näiteks Erki Nool ja Jüri Jaanson.
Jah. Jaak Salumetski läks pärast oma treenerikarjääri sinna. See on nende tee ja loodame, et nad ajavad seal õiget asja.
Aga kui palju te poliitikas ja ühiskonnas toimuvat jõuate jälgida?
Täpselt nii palju, nagu seda teeb lihtne eestlane. Minu üks lemmiksaateid on näiteks Andres Kuuse «Foorum», mida ma kolmapäeviti alati vaatan. See on lahe saade. Esiteks ma tunnen Andres Kuuske isiklikult, väga sümpaatne inimene ja saatejuht. Teiseks läheb seal tihtipeale ikka korralikuks andmiseks. Mulle meeldib see. Peamised uudised loen ju ikka läbi ja püüan olla enam-vähem teemadega kursis.
Viimased poolteist aastat on ühiskonnas olnud väga aktuaalne kavandatav kooseluseadus. Mis teie sellest arvate?
Minu jaoks pole see teema. Ma pole kunagi nendest inimestest aru saanud ja ma ei tahaks sel teemal avalikult sõna võtta. Las nad olla ja las nad teevad oma asju, aga ma ei mõista neid inimesi ja ei hakka mitte kunagi mõistma.
Tänavune korvpallihooaeg on eriline, sest meistriliigas on uus meeskond, kus mängib ka Kristian Kullamäe. Milliseid tundeid see tekitab?
No temale ei jätku seal ilmselt veel väga palju minuteid. Ta on üsna hilise füüsilise arenguga ja ma arvan, et tal läheb veel aega. Temale on juba suur asi vanematega koos treenida ja seeläbi paremaks saada.
Mis tundeid see tekitab? Ei oska öelda. Kui see juhtub, eks siis näeb. Kindlasti panen talle kõva mehe kaitses peale, kui hakkab meile peavalu valmista. Ma ei näe siin mingit probleemi. Näiteid on ju olnud ennegi, ka Tiit Sokul.
Aga mis puudutab Audentese meeskonda, siis ma hoian neile tõeliselt pöialt. Selline meeskond peab noortel olema. Seal on professionaalne töö ja korralikud treenerid – Indrek Visnapuu ja Rauno Pehka. Noored saavad koos harjutada ja mängida meistriliigas meeste vastu. See kindlasti arendab.
Nad juba võitsid karikavõistlustel Valgat. Minu meelest super töö ja soovin neile tuult tiibadesse.
Olete rahul, et poeg on astunud isa jälgedes?
Valetaksin, kui ütleksin, et ei ole. Muidugi olen. Naljaga pooleks võib öelda, et olen isegi natukene mures oma väikese poja pärast, kes otsustas hoopis jalgpallitrenni minna. Tänu Marko Kristalile. Ta on tõeliselt õhinaga asja juures ja tal läheb väga hästi. Kuidas ma ta küll sealt kätte saan (naerab)?
Aga mis Kristianisse puutub, siis mina pole talle seda peale surunud. See on tema enda valik olnud ja ma püüan võimalikult vähe tema asjadesse vahele segada. Tal on oma nägemus ja sihid. Kui vaja, siis kõrvalt ainult toetan.
Just lugesin väga huvitavat artiklit tennisetreener Silver Karjuselt, kes kirjutas nendest segavatest lapsevanematest, kes lähevad tihtipeale väljaku ääres hulluks ja sekkuvad treeningtöösse. See on täpselt naelapea pihta. Mina kindlasti pole see vanem, kes väljaku ääres olles elab oma emotsioone lapse peal välja.
Mida abikaasa Signe sellest arvab, et mõlemad pojad sporditeed on läinud?
Tal on hea meel. Kellel poleks. Tänapäeva ühiskond on ju selline, kus aina raskem ja raskem on panna inimesi spordiga tegelema. Nii palju igasugu muid ahvatlusi on. Aga neil on oma kindel hobi ja see meeldib neile. Laste puhul on see kõige tähtsam. Ja kui nad on edukad, on nii laps kui lapsevanemad rahul.
Kas te elasite mänge rohkem läbi mängijana või nüüd treenerina?
Loomulikult treenerina. Siin pole küsimustki ... Mängijana tuled koju ja viskad koti nurka. Sõimad veel mõttes treenerit, et kuradi idioot, miks ta mind küll väljakule ei pannud. Ma olen selle tee ju kõik läbi käinud ja tean, mida treeneritest räägitakse.
Millal mängija hakkab kiruma treenerit? Siis, kui ta ise ei saa oma asjadega väljakul hakkama. Ta ei vaata enda sisse, vaid hakkab otsima põhjusi väljast. See on mängija psühholoogia. Ma tean seda.
Aga treenerina on sul personaalne vastutus kogu grupi ees ja lisaks avalikkuse surve. Eriti tänapäeval, kus sa pead kogu aeg pressile aru andma. See tekitab stressi. Kusjuures kogu aeg on samad küsimused ja samad vastused. Võiksin panna plaadi peale. Aga sa pead seda tegema.
Samas on see osa treeneritööst ja sellega tuleb hakkama saada. Kuigi vahel on väga raske. Selles mõttes on noortetreener parem olla. Seal on teistmoodi stress, aga avalikkuse survet pole.
Eelmise hooaja lõpus andis palju kõneainet «paha poiss» Vilmantas Dilys. Kuidas treener selliste mängijatega toime tuleb?
Mis ta nüüd nii paha poiss oli ... Mulle ta mängijana meeldis. Ta oli heas mõttes nagla ning selliseid tüüpe peab võistkonnas olema.
Aga igas kollektiivis on mängureeglid. Kui asjad on kokku lepitud, siis ei tohiks seda kuritarvitada. Kas või austusest üksteise vastu. Aga paraku temaga nii ei olnud. Mängijana pole mul tema kohta midagi öelda, ta aitas meid kõvasti. Aga mis siin enam. Mina soovin talle jõudu.
Meil oli üleval küsimus, kas kutsuda teda selleks hooajaks tagasi või mitte. Aga ma arvan, et see poleks olnud hea. Ta ikkagi astus üle piiri. Mitte ainult minu, vaid ka mängijate silmis. Ma ei pea tema vastu mingit viha, aga kahjuks läksid meie teed niimoodi lahku, et ma ei saanud talle isegi lõpuks kätt anda. See oli tema valik. Aga ma soovin talle jõudu.
Rocki eesmärk on loomulikult võita Eesti meistri tiitel, kuid veelgi rohkem oodatakse edu eurosarjas ja Balti liigas, millega Rock ühineb alles play-off’i mängudest. On see hea või halb?
Seda on mult varemgi küsitud. Mulle kui treenerile on esimene poolaasta nagu ideaalmudel. Mängime detsembri lõpuni nii, et teisipäeviti on eurosarja mängud ning nädala lõpus riigi meistrivõistlused. Kaks mängu nädalas ja hea rütm. Enamikus arenenud korvpalliriikides ongi nii. See on ideaalmudel. Maailma kõige populaarsemal alal ehk jalgpallis on samamoodi.
Aga kui osaled juba kolmes liigas, siis on kõik sassis. Kahjuks on EuroChallenge’is alagrupis ainult kuus mängu ja need on ülitähtsad. Kui sealt edasi ei saa, siis kaovad mängud ära ja see on probleem. Kahjuks nii on ja selle olukorraga tuleb arvestada.
Korvpallihooaja avavile kõlab homme, kui lähete kohe vastamisi Kalev/Cramoga, kes on neli aasta järjest jätnud Rocki ilma meistritiitlist. Kas Rock on valmis?
Niivõrd-kuivõrd. Selles mõttes ei ole, et Tanel Sokku meil endisel veel pole. Ta ei mängi ja teatud asjad ei laabu meil veel nii, nagu võiks. Sama on ilmselt ka Kalev/Cramoga. Seetõttu võib tulla ettearvamatu mäng. See on selline varajane kahe suure duell, kus võivad mängu tulla mis iganes tegurid. Aga kaotama me ei lähe.
TÜ/Rocki meistriliiga mängude kalender ja vastased oktoobris
• 4.10 kl 17 BC Kalev/Cramo (Tallinnas)
• 10.10 kl 19 TYCO Rapla (Tartus)
• 14.10 kl 19 TTÜ KK (Tartus)
• 17.10 kl 19 Valga / Maks & Moorits (Valgas)
• 21.10 kl 19 KK Pärnu (Tartus)
• 25.10 kl 17 Rakvere Tarvas (Rakveres)
• 31.10 kl 19 TLÜ/Kalev (Tallinnas)