«Tänapäeva tippspordis on koormused viidud viimse piirini, atleet kõnnib kui noateral – väiksemgi tasakaalukaotus ja ongi vigastus,» rääkis üks maailma parimaid sporditraumatolooge, legendaarset David Beckhamitki lõiganud soomlane Sakari Orava.
Tippsport on noateral kõndimine
10. oktoober 2014, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doktor Orava esines Tallinnas sporditraumatoloogia konverentsil ning esitles samas ka oma eesti keelde tõlgitud raamatut «Spordivigastused». Mehel, kel on seljataga enam kui 20 000 lõikust, kes ravib jalgpalli superklubide Madridi Reali, Sevilla, Barcelona, Chelsea ja Juventuse mängijaid ning on opereerinud kümneid suuri staare – Beckhamit, Haile Gebreselassiet, Merlene Otteyt, Didier Deschampsi ja teisi –, on, mida öelda ja millest kirjutada. Raamatusse autogrammide jagamise vahel leidis doktor Orava aega ka juttu ajada.
Kuivõrd on tippsport ajas muutnud, kui arsti silme läbi vaadata?
Tänapäeval on tippsport elukutse. Tööd tehakse aasta läbi, võisteldakse palju ning enam pole aega taastuda, nagu mõni kümnend tagasi. Sportlane peab taluma ränki koormusi, mistõttu, nagu vigastuste statistika näitab, keha ei pea vastu, laguneb.
Äkki on inimesed nõrgemaks muutunud?
Ka seda. Noored ei valmista end igapäevase mitmekülgse liikumisega – hoovispordi, õuemängude ja jalgsi kooliskäimisega – tippspordiks ette. Nad ei lao vundamenti. Kuid teisalt on inimesed muutunud suuremaks – pikemaks ja raskemaks –, mis on lisakoormus lihastele-liigestele.
Kes vastutab, kui sportlane saab ülekoormuse tõttu vigastada?
Vastutus jaguneb sportlase, tema pere, treeneri ja arsti-füsioterapeudi vahel. Keegi peaks kindlasti märkama, et minnakse üle piiri.
Pallimängudes lisandub veel üks vastutav osaline: klubi, tööandja, mille boss saadab vigastatud sportlase platsile, kui ees ootab oluline mäng. Arst võib olla teist meelt, kuid klubi juhte see tihtipeale ei häiri.
Kas sportlasel siis sõnaõigust pole? Töötad superklubide juures, kuidas seal asjad käivad?
Hea, kui oleks rohkem otsusekindlaid sportlasi, kes julgeksid öelda: ei, ma ei lähe vigastatuna platsile. Aga kuidas sa ikka palgamaksjale vastu hakkad. Mida madalamal pulgal oled, seda vähem sõnaõigust sul on. Tippklubide staarid, nemad võivad keelduda.
Ja siis loed Zlatan Ibrahimovici raamatust, kuidas ta mängust mängu valu käes piinles, liigesed paistes.
See on teine probleem. Sportlasel võib auahnus pea segi pöörata. Ühel hetkel saabub pime punkt, mis viib teisele poole reaalsust – fännid tahavad, et ta mängiks, klubi bossid, meeskonnakaaslased... Ainus, kes vastu, on arst. Ja ses ebareaalsuses võtab sportlane vastu vale otsuse.
Kui suur on terviserisk, kui võetakse peoga valuvaigistit ja traumaga võistlema minnakse?
Sõltub traumast. Teinekord koormus asja hullemaks ei tee, vigastus on väike, kuid kibe. Talud valu, mängid ära ja remondid end hiljem. Aga kindlasti peab ütlema arst, mis ja kuidas.
Spordis, kus liigub suur raha – jutt ei käi vaid pallimängudest –, on vigastusi rohkem, sest taastumiseks pole aega. Tuleb sponsor ja palub, et oled küll katki, aga mine ja jookse siiski järgmisel Teemantliiga etapil. Lähed ja jooksedki. Tervise hinnaga. Rahal on võim.
Kas täiesti terve tippsportlast on üleüldse olemas?
Täiesti tervet ilmselt mitte, peaaegu terveid on küll, sest aeg-ajalt ikka kuskilt valutab. Kuid taas – paljud traumad on sellised, mis tervist ei mõjuta ning annavad tunda vaid suurtel koormustel treenides-võisteldes, tavainimene ei paneks neid tähelegi.
Äkki oleks võimalik luid-lihaseid-liigeseid tugevdada, luua sportlane-biorobot.
Sel teemal räägitakse jah, geenitehnoloogiast ja muust säärasest, aga need ajad on kaugel. Ainus, mida praegu teha saab, on sportlast testida – kas ta organism kannatab tippsporti välja ja kui, siis millisel alal. Ühel on õhukesed kõõlused ja nõrgad lihased ja siin pole teha midagi, teine aga kestab ja kestab, ei lagune.
Aga titaanist liigesed sportlasele?
Titaan ei pea tänapäeva koormustele paraku vastu.
Kas opereerimine on arstile kui tippsport – adrenaliin voolab soontes ja mida kuulsam patsient või raskem vigastus, seda suurem võistlus?
Loomulikult! Igale lõikusele eelneb justkui treening: arutan läbi, kuidas lõigata, mida teha siis, kui diagnoos pole täpne... Opereerimine on väljakutse ja kui nii-öelda platsile lähen, tahan anda endast parima.
On David Beckhami opereerimine tavapärasest pingelisem?
Alguses, jah, on pinge peal, aga kui esimene lõige tehtud, keskendun tööle ega mõtle, kas laual lebab Beckham, president või kuningas.
Oled näinud unes, et suure staari lõikamine ebaõnnestub?
Kas just unes, aga ikka pelgad, et midagi läheb nässu. Teinekord lähebki. Pole eksimatut kirurgi. Õnneks olen ristiinimene ega pea palju kartma – küll taevaisa üht-teist enda kanda võtab ja mind aitab. See annab, muide, enesekindlust ja lõdvestab.
Suurimad mured on tekkinud siis, kui minu juurde jõutakse viimases järjekorras, sest eelnev ravi pole aidanud. Kahjuks pean mõnikord ütlema, et paranemisvõimalust enam pole, tippspordiga on lõpp.
Lõpetuseks kurikuulsast kasvuhormoonist. Kas see on vale, et tippsportlane ei tohi end ravida teatud vahenditega, lihtsurelik aga küll? Kasvuhormoon kiirendab ju paranemist, sportlane saaks kõigi rõõmuks varem platsile.
Eetilis-moraalsed reeglid, milles on kokku lepitud, keelavad kasvuhormooni. Sportlane ongi mõnikord halvemas seisus kui tavakodanik, kelle ravimiseks tohib kasutada kõiki vahendeid. Kas see just õige on, aga nii lihtsalt on.