Eesti jalgpallikoondise uus etapp nõuab kannatlikkust

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karol Mets (nr. 18) Eesti koondise särgis kohtumises Inglismaaga.
Karol Mets (nr. 18) Eesti koondise särgis kohtumises Inglismaaga. Foto: Liis Treimann

Kolm mängu, kolm punkti. Kas Eesti jalgpallikoondis võib valiksarja alguse järel endiselt unistada 2016. aasta EM-finaalturniirist?

Eesti jalgpallikoondis lõpetab tänavused EM-valikmängud küll alles kuu aja pärast võõrsil San Marino vastu, kuid maailma kehvima – soovimata siinkohal ilmutada nõrgema vastase suhtes inglaslikku ülbust, ent nentides fakti – vutiriigi vastu tuleb niikuinii kõne alla vaid võit. Seega on paras hinnata koondise hetkeseisu kolme senipeetud mängu põhjal. Kui seljataga on kodused kohtumised Sloveenia ja Inglismaaga ning külaskäik Leetu, seisab Eesti tabelireal kirjas kolm punkti. On seda vähe, palju või parajalt?

Eesti U21 koondise peatreeneri Martin Reimi arvates on kahes viimases mängus punktid olnud käegakatsutavad. «Seejuures Sloveenia tundus mulle isiklikult kolmest senisest vastasest kõige tugevam ning näitas parimat jalgpalli,» märgib Reim. «Inglismaalt oodanuks nende nime arvestades enamat ning kui oleksime suutnud püsida Leedu ja Inglismaa vastu üheteistkümnekesi, oleks ju tegelikult olnud kõik võimalik. Usun, et poisid väärisid neist kahest kohtumisest mängupildi põhjal enamat, vähemalt ühtegi punkti,» arvab Reim.

Peatreener Magnus Pehrsson on Eestisse saabumisest saadik ilmutanud väga selget käekirja ning varakult ja avalikult sildtreeneriks tituleeritud mees täidab siin selget ülesannet. «On huvitav, et me mängime ühelt poolt justkui üsna kaitsvalt, aga teisalt siiski kahe ründava poolkaitsjaga,» märgib Postimehe palvel Eesti mängu analüüsinud FC Flora peatreener Norbert Hurt. «Inglismaa-mängu puhul võib muidugi öelda, et kaitsetaktika oli õigustatud, sest kui sellise vastase vastu võita punkt, siis võib see tulla ükskõik millise mänguga ja keegi meeskonda mänguilu suhtes ei kritiseeri. Kui aga vaadata ka Sloveenia ja Leedu mängu, siis küsimus on selles, mis saab käimasolevast valiktsüklist terviklikult – kas me hakkamegi nüüd sedapidi mängima või võtab lihtsalt aega, kuni hakkame ühel hetkel nägema ka Eestit, kes ise palli hoiab?» esitab Hurt küsimuse.

Sähvatus puudub

Fännid nõuavad loomulikult väravaid, kuid objektiivselt tuleb Pehrssoni ettevaatlikkust mõista. Inglismaa vastu alustanud 11 mehest mängivad neli koduliigas, Enar Jääger on neljandat kuud klubita, Konstantin Vassiljev naasis äsja pikalt vigastuspausilt ning Igor Morozov, Henri Anier ja Sergei Zenjov saavad koduklubides napilt mänguaega, rääkimata Venemaal tööandjaga tülli läinud Sergei Pareikost. Jääb vaid kapten Ragnar Klavan, Eesti jalgpalli praegune eredaim täht. Nii tulebki rahul olla, et kolme kohtumisega on enda võrgust välja korjatud ainult kaks palli. Samas aga ilutseb meie enda väravatesaldos vaid Ats Purje ainus tabamus Sloveenia võrku.

«Võib-olla jääb puudu sellest, et poisid suudaksid pakkuda midagi, mis oleks ekstra. Ei ole olnud eredat sähvatust,» leiab Reim. «Saadakse hakkama, aga… Teravust on viimastes mängudes Anieri ja Zenjovi näol olnud küll, aga täppi i peale ei panda,» nendib Reim.

Mõeldes Eesti kõigi aegade edukaimale valiktsüklile eelmise peatreeneri Tarmo Rüütli käe all, meenuvad tõepoolest kohe just suurepärased individuaalsed sooritused – Tarmo Kingi üllatuspomm Belgradis, Vassiljevi löögid Belfastis Põhja-Iirimaa ja Tallinnas Serbia vastu. Samasuguseid hetki pole koondis Pehrssoni käe all valikmängudes veel pakkuda suutnud. «Kaitseme ja kontrollime vastast tegelikult väga hästi, aga meie mäng jääb viimase väljakukolmandiku peale pidama. Samas ongi see faas kõige raskem,» võtab Reim Eesti murekoha kokku.

Nagu Pehrsson on ka ise pärast mänge alatasa rõhutanud, teab ta, et temalt oodatakse eeskätt võimalikult valutule põlvkonnavahetusele kaasa aitamist. Rootslase suurima plussina toovadki nii Reim kui ka Hurt välja julge mängijatevaliku. «Võtame kas või selle, kuidas Artur Pikk tuli Inglismaa vastu mängu – täieliku üllatusena tavainimestele, natuke väiksema üllatusena koondisele endale, nagu Pehrsson ise märkis,» kiidab Hurt koondise eest enne pühapäeva vaid viie minuti jagu platsil viibinud Pikka.

Samuti on Pehrsson märganud Floras keskkaitsjana palliva Karol Metsa sobivust kaitsva poolkaitsja rolli. Inglismaa vastu sai Mets olude sunnil mängida mõlemas rollis ühe poolaja jagu minuteid ning kerkis kindla tegutsemisega Eesti parimaks. Iga mänguga on näha, et platsil sisemiselt ereda leegiga põlev Mets naudib võimalust ise mängu ehitada ning tunneb end poolkaitsjana aina paremini.

Levadia poolkaitsja Ilja Antonovgi on saanud koondises ründavama rolli. «Ta mõistab jalgpallikeelt väga hästi ja suudab platsil eri rollides kiirelt kohaneda. Näen tal kindlasti kohta mõnes klubis väljaspool Eestit,» tunnustas Pehrsson Antonovit pärast koondise septembrikuist sõprusmängu Rootsiga.

Hoolimata Leedu-mängus teenitud punasest kaardist on selge plussmärgiga olnud ka äärekaitsja Ken Kallaste esitused. «Mul on eriti hea meel, et Inglismaa vastu oli põhikoosseisus kolm meest, kes alles hiljuti mängisid U21-koondises. On ju selge, et mingi aja tagant peab värsket verd juurde tooma,» märgib Reim.»

Hea kaitsetöö heaks kaitsetööks, ent kaotus Leedule muutis Eesti seisu siiski niisuguseks, kus eksimisruumi enam väga palju pole. Kui tahetakse veel hellitada mingeidki lootusi 2016. aasta finaalturniirist, tuleks kevadel kodus üllatada Šveitsi, kes on kahe mängu järel grupis suurüllatusena nulli peal ja selle võrra kindlasti näljasem.

Lisagem julgust

«Meie mängijatel on palliga tegutsemiseks kvaliteeti küll. Võib-olla Pehrsson lihtsalt ei tunne veel meie mehi nii hästi ja ei tea, milline on meie jõud palliga – ehk on ta võtnud algul turvalisema hoiaku, ,» pakub Hurt. Aega mängu julgemaks muutmise jaoks rootslasel justkui oleks – kõige otsustavamad kohtumised Leedu ja Sloveenia vastu toimuvad alles järgmise aasta septembris.

«Tarmo Rüütli heas valiktsüklis ei pandud väga suurt rõhku taktikale, sest hollandlased olid meie liikumised ja taktika paika pannud – mingi asi oli juurutatud. Rüütli andis mängijatele selle põhja peale vabaduse, suurema võimaluse ise otsuseid teha. Mehed pidid raamidest välja tulema ja tol hetkel see toimis. Nüüd vajab Eesti uut etappi ning selleks ongi meile toodud Pehrsson, kes teeb mängu konkreetsemaks. Ühel hetkel tuleb sinna peale taas panna vabadus, et mängijad tunneksid ennast palliga hästi ja mugavalt. Siis võib taas tulla uus areng, mida me kõik koondiselt ootame,» usub Hurt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles