Jalgpallikoondises on aastatega tavapäraseks muutunud olukord, kus väljakule jooksevad mängijad, kes pole saanud koduklubis mängupraktikat, mõni mees on aga üldse töötu. Endise Eesti koondise kaitsja Marek Lemsalu sõnul hindavad eestlased oma võimeid üle ning otsivad mängupaika liiga tugevates klubides. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak sellega täielikult ei nõustu.
«Mängijate ootused oma koduklubide suhtes on liiga kõrged. Otsitakse tööandjaid, kes on grammi võrra liiga kõrge tasemega. Siis kaob aga mänguaeg ning see maksab omakorda koondise tasandil valusalt kätte,» ütles Lemsalu üsna kriitiliselt.
Tema sõnul pole probleem uus, vaid selline seis kestab juba mitu aastat. «Minu jaoks on see müstika, kuidas Inglismaa-sarnaste koondiste vastu mängivad meil mehed, kes pole kuude kaupa klubide eest väljakule saanud,» jätkas Lemsalu oma mõttekäiku.
Personaalsed probleemid
Eraldi tõi ta esile paremkaitsja Enar Jäägeri, kes viimati mängis klubitasandil mai alguses Belgia kõrgliigas, pärast seda teeb aga kodumaal lihtsalt trenni. Samasuguses olukorras on ka koondise eest mitu olulist väravat löönud Tarmo Kink, kes viimasel ajal pole peatreener Magnus Pehrssoni valikusse kuulunud. Ka tema otsib kevadest saadik uut klubi, kuid seni tulutult.
Pohlaku sõnul on mängijatega seotud probleemid pigem isiklikud ning – erinevalt Lemsalust – enda ülehindamise mentaliteeti ta Eesti jalgpallurite puhul ei tähelda. «Praegu klubita olevate mängijate juures näen pigem personaalseid kui üldiseid tähendusi – Jääger on olnud otsustamiste juures alati valiv ja seda eelkõige just mängupaiga mõttes. Kink on selgelt välja öelnud, et ükskõik kus ta mängida ei taha, ja saan aru, et tema motivatsioon väljakul on üheselt seotud keskkonnaga, kus ta asub,» arutles Pohlak.
«Kingi ja Jäägeri senine karjäär võtab neilt materiaalse surve iga hinna eest ja ükskõik kus mängida,» lisas Pohlak. «Olles elu jooksul puutunud kokku väga paljude jalgpalluritega, on nii Kink kui ka Jääger üksteisest väga erinevad, kuid mingi nurga alt just mängupaigale esitatavate nõudmiste osas – ma ei pea silmas rahalist poolt – väga ebatavalised jalgpalluritüübid, ja seda ei saa neile pahaks panna,» jätkas alaliidu president.
Kindel on aga see, et koondisele selline olukord kasu ei too. Jäägeri tegutsemine mängus Inglismaaga oli küll kindel ning mees pani oma kogemused maksma, kuid loovatel ja ründavatel mängijatel on vaja pidevat mänguaega, et koondise eest särada.
Lemsalu meenutas eelmise EM-valiktsükli aegset olukorda, kus Sloveenia kõrgliigaklubides liidrirolli kandnud Konstantin Vassiljev tuli koondisesse ja mängu käima tõmbas, Ungaris igast asendist väravaid löönud Kink tegi sama ka sinist särki kandes. Ka Norra kõrgliigas igal nädalal täismänge teinud Jääger oli toona koondises asendamatu mees. Nüüd on aga raske tulla ja särada ainult treeningute pealt.
Endine ründeäss Indrek Zelinski kinnitas mõni aeg tagasi Postimehele teada-tuntud tõde, et treeningutel ei ole võimalik võistlussituatsiooni täielikult jäljendada – trennis ei taha mitte ükski kaaslane kelleltki nii väga palli ära võtta, kui seda teevad mehed EM-valikmängudes.
Võistlusolukordi ei jää napiks mitte ainult klubita meestel, vaid ka nendel mängijatel, kellel tööandja olemas – näiteks Sergei Pareiko, Igor Morozov, Henri Anier ja Sergei Zenjov, kes kõik kuulusid mängus Inglismaaga põhikoosseisu, on langenud oma klubides varumeesteks. Inglaste vastu väljakule jooksnud 11 mehest teenisid klubides regulaarselt mänguaega vaid Saksamaal töötav kapten Ragnar Klavan ja Eesti meistriliiga mehed Karol Mets, Artur Pikk, Martin Vunk ja Ilja Antonov. Tervena mängiks ka Vassiljev ilmselt oma tööandja Gliwice Piasti algkoosseisus.
Keeruline jalgpalliturg
Lemsalu ei taha nooremaid mehi süüdistada, kuna neil pole kogemusi ning alles kombitakse oma piire. «Alla 25-aastased saavad esialgu veel andeks. Probleem on olnud vanemate mängijatega, kes jäävad ootama liiga häid pakkumisi. See on muidugi omamoodi mõistetav, sest vaikselt juba mõeldakse karjääri lõpule ning raha on ju vaja teenida. Koondisele tehakse sellega aga karuteene,» mõtiskles ta.
Huvitav on jalgpalli olukord võrreldes teiste pallimängudega. Käsi-, korv- ja võrkpallis mängivad koondises pea alati mehed, kes ka klubides tegusid teevad. «Jalgpalliturg on teistest pallimängudest erineva toimimisega. Kuigi pärast nn Bosmani seaduse kehtestamist tekkis turule palju vabu mängijaid, kaasneb selle staatusega teatavas mõttes miinustähendusega kvaliteedimärk ja tõsised klubid otsivad turult siiski selliseid mehi, kelle õigused tuleb välja osta, sest see on märgiks, et mängijat hinnatakse,» selgitas Pohlak.
Kohalik jalgpallijuht tõi näiteks koondislasi, kes on mänguaja saamiseks koduliigasse naasnud: Taavi Rähn, Aleksandr Dmitrijev, Martin Vunk, Dmitri Kruglov, Sergei Mošnikov ja Alo Bärengrub. «Nemad peaks kõigile tõestama, et üldiselt ei hinda jalgpallurid oma võimeid üle,» ütles Pohlak.
Kingi ja Jäägeriga koos on nn töötute klubis ka Tarmo Rüütli käe all koondises alati põhimeeste hulka kuulunud Sander Puri. «Tema puhul julgeksin tagantjärele targana öelda, et omaaegne otsus Levadiast iga hinna eest vaba agendina ükskõik kuhu mängima minna oli viga ja iga järgmine samm on olnud eelmisest aste madalamal,» arutles Pohlak.
Lemsalu lisas samuti tagantjärele targana, et ka Vassiljevi siirdumine Sloveeniast Venemaale polnud ehk kõige mõistlikum samm, kuna oma parimat mängu keskväljamees seal enam ei näidanud.
Kokkuvõttes näeb Lemsalu koondises aset leidvat põlvkondade vahetusest positiivsena, kuid paneb siiski kõigile meestele südamele, et mängupaigaks peab leidma sellise klubi, kus mehed stabiilselt ka väljakule pääsevad. «Loodame, et jõuame selle hetke ära oodata, millal kogenumad mehed endale sobiva klubi leiavad ning noorem põlvkond tõeliselt särama hakkab,» lõpetas ta helgema noodiga. Mida kiiremini niikaugele jõutakse, seda suurem võimalus on Eestil pürgida 2016. aasta EM-finaalturniirile.