Kristo Mangelsood peeti Eesti korvpalli üheks tulevikulootuseks. Ta oli 17-aastane, kui koduse korvpalli valitseja Kalev/Cramo registreeris ta oma meistriliiga meeskonna koosseisu. Reaalselt hakkas ta meeskonnas mängima (loe: harvadel kordadel platsile pääsema) 19-aastaselt, pidas vastu kaks hooaega ning riputas 21-aastaselt ketsid varna. 206 cm pikkusel ääremängijal jäi karjäär sisuliselt olemata.
Mangelsoo otsus korvpalliga lõpetada tuli ootamatult. Veel suvel kutsuti teda Eesti B-koondise treeningutele, sügisel, kui selgus, et ta meistriliiga tasemel ei mängi, pakuti talle võimalust pallida BC Kalevi esiliigameeskonnas. Mangelsoo loobus ja otsustas pühenduda õpingutele. Postimehel ei õnnestunud noore korvpalluriga loobumise tagamaadest rääkida, kuid teda tundvad inimesed rääkisid, et Mangelsoo on huvi korvpalli vastu kaotanud.
Kõik algab mõtlemisest
Raske on hinnata, kas Mangelsoole sai saatuslikuks liiga noorena Eesti mõistes tippmeeskonnaga liitumine või peituvad põhjused kusagil mujal. Oma õiget kohta ta Eesti meistermeeskonnas ei leidnudki – kord segasid vigastused, kord ei leidnud treener võimalust teda kasutada. Fakt on aga see, et motivatsioon kadus. Tegemist pole Eesti korvpallis erandliku juhtumiga.
«Selliseid noori, kes on meeskonna juurde tulnud ja sealt kiiresti minema jooksnud, väites, et ei saa sellisel tasemel hakkama, olen näinud mitmeid,» rääkis Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe. «Usun, et väga palju hakkab peale neist mängijatest endist – kas nad võtavad treeningut kui enda arendamise protsessi või mõtlevad ainult platsil olemisest. Esimesel aastal meestega koos mängides on noorel väga raske. Nad jäävad alla eelkõige füüsise poolest ning meeste jõulise mänguga harjumine võtab aega. Küsimus on selles, kas nad tahavad saada tugevaks või võtab meestega mängimine neil isu ära.»
Noori, kes on varakult pääsenud meistriliiga klubi pingiotsale, seal mõne aasta püsinud ja seejärel parimaid aastaid ära ootamata kadunud, leidub rohkelt. Lisaks füüsisele võib alt vedada ka vaim.
Väga keeruline spordimehe tee oli 17-aastaselt Kalev/Cramoga liitunud Mihkel
Schleicheril. Tugeva kehaehitusega, pisut üle kahe meetri pikast noormehest oodati palju ning klubi sõlmis temaga pika lepingu, kuid napp aasta hiljem oli see juba lõpetatud. Kalevi toonane peatreener Aivar Kuusmaa viitas mängija sisemise tungi puudumisele.
Pärast Kaleviga liitumist hakkasid teda üha vähem huvitama treeningud Audentese spordikoolis ning lisandusid probleemid käitumisega. Postimehele ütles ta toona, et ei näe enda tulevikku korvpallurina.
Rakvere Tarva juht Andres Sõber võttis 2012. aasta sügisel ette juba loobunud Schleicheri päästeoperatsiooni. Ta tõi noormehe Tarva meeskonda, süstis temasse motivatsiooni ja leidis mänguminuteid – kõik selle nimel, et Schleicher aitaks Eesti U-20 koondist kodusel EMil. Ta oligi sellel turniiril meeskonna jaoks asendamatu jõud, kuid see oli ka kõik. 20-aastaselt tõmbas ta oma mängijakarjäärile joone alla.
Nüüd õpib Schleicher TTÜs ja on pärast aastast täielikku pausi registreeritud selle kooli esiliigas mängivasse meeskonda. Platsil pole teda veel aga nähtud.
Kergema vastupanu tee
Kogenud noortetreeneri, Pärnu korvpalliklubi eestvedaja Mait Käbini arvates pole noorte meistriliigasse saatmisel ühtset kuldreeglit – mõni on selleks valmis varem, mõni aga hiljem. «Paljuski sõltub see treeneri tunnetusest, kui palju ta noorele sellisel tasemel mänguaega annab,» rääkis Käbin ja lisas, et ainult pingil istudes võib noor mänguisu täielikult kaotada. «Hea näide on Toomas Raadik, kes oli Pärnus põhimees, kuid Kalevisse minnes jäi pingile. Kõik ju nägid, mis temast sai… Uus juhtum on Sten Olmre, kes oli mullu A-klassi vaieldamatult parim mängija. Pärnus oleks temast saanud põhimees, kuid Kalev ostis ta üle. Vaatame, mis temaga nüüd juhtub.»
Kullamäe on aga seda meelt, et noore arengule annab vägeva tõuke ka tugevate kaaslastega koos treenimine. «See, kas väga noored mehed peavad näiteks Kalevis olema, on küsimus, millele pole ühest vastust. Samas – kui sa saad ikka iga päev trennis mängida Arbeti või Elegari vastu, on see suur asi,» leidis ta. «Kui mängija on ikka ürgandekas, siis treenerid ju märkavad seda ja sellist meest niisama istuma ei jäeta. Kui noor on aga pehmo ja ei suuda koormusi taluda, kaobki ta lõpuks ära või läheb mõneti kergema vastupanu teed otsides mõnda väiksemasse klubisse.»
Viimastel aastatel ongi kõige rohkem ülinoori mängijaid meistriliigasse sattunud Pärnu ja Rapla meeskonna kaudu. Kuna väiksemates klubides on tasemel pallurite palkamiseks kasinamad võimalused, satuvad noored mehed nendes meeskondades ka kergemini meistriliigas pingiotsale istuma. Kuna tegemist on oma klubipüramiidi kasvandikega, on asjade selline käik loomulik ja selleks ei peagi olema eriline supertalent. Loomulik on ka see, et kõik need mängijahakatised ei jõua suurele korvpalliareenile.
Huvitav näide on pärnakas Styv Solovjov, kes alustas meistriliigas juba 15-aastaselt, püsis meeskonnas kolm hooaega ja seejärel tegi korvpalliga lõpparve. «Solovjov on näide sellest perioodist, kui mängisimegi meistriliigas peamiselt A-klassi poistega,» märkis Käbin ja lisas, et ühel perioodil polnudki väikesel klubil muud valikut, kui saata tulle alles noorukieas korvpallurid.
Kadujate kõrval on ka vastupidiseid näiteid. Tänavu suvel Eesti koondise tegemistesse kaasatud Rait-Riivo Laane oli 17-aastane, kui pääses Rapla meistriliiga meeskonda ja tõusis seal kohe põhimängujuhiks.
Laanega sama vana Martin Paasoja liitus aga Pärnu meistriliiga meeskonnaga veel aasta varem ehk siis 16-aastaselt. Samas vanuses alustas oma meistriliiga teekonda pärnakas Rannar Raap, kes nüüd, 22-aastasena, alustas kõrgemas seltskonnas juba oma kaheksandat hooaega.