Välismaal mängivate koondislaste arv on viimasel ajal vähenenud ja sellel on olnud ka kindel põhjus. Tulevikus kavatsetakse jalgpallurite väliskarjääri paremini planeerida.
Muutused Eesti jalgpallikoondislaste karjääris
3. november 2014, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar aastat tagasi oli valikmängudes Eesti jalgpallikoondise jaoks tavapärane, et algkoosseisus jooksid platsile vaid välisklubides mängivad mehed. Tuli ette, et koondise nimekirjaski ei olnud ühtegi koduliiga jalgpallurit. Praeguseks on olukord aga muutunud ning ka matšides punktide peale tuleb algrivistuses platsile mitu meest Premium-liigast. Näiteks valikmängus Leeduga oli 11 alustaja seas viis meest välisliigadest, viis kodusest sarjast ja üks koduklubita, kuid Eestis trenni tegev mees.
Jalgpalli puhul on tihti räägitud, et turul on mängijate üleküllus. Siiski on Eesti koondislaste puhul määravaks saanud ka teised tegurid, miks välismaal mängivate eestlaste arv on vähenenud. «Ükski asi ei sünni iseenesest. Kõik on taandatud tegelikult ju lihtsale valemile ehk tulemus sõltub asja sisse pandava energia hulgast. Kui ei panda õige suunaga energiat sisse, siis ei tule ka tulemust ehk mängijaid, kelle õigusi korralikesse klubidesse müüa,» ütles Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kelle arvates jäädi välismaale müümiseks sobivate meeste arendamisega vahepeal hätta.
Turg on eest liikunud
Praeguse olukorra täpsemaks kirjeldamiseks alustas Pohlak veidike kaugemalt. «Selle sajandi alguses sai tehtud palju häid üleminekuid ning eestlased olid oma klubides pigem põhimehed. Andres Oper ja Indrek Zelinski Aalborgis, seejärel Oper, Enar Jääger ja Andrei Stepanov Moskva Torpedos, Raio Piiroja Fredrikstadis, Ragnar Klavan Hollandis jne,» rääkis jalgpalliliidu president toiminud loogikast. «Sõlmitud lepingute tulemusel tekkis meie mängijatel hea maine ning sealt oli võimalik edasi liikuda, iga eelmine korralik üleminek oli seemneks järgmisele.»
Seejärel jõudis ta muutuste põhjuseni. «Seoses Lilleküla staadioni ehitamisega tegeles FC Flora – kes oli lõviosa üleminekute taga – mingil perioodil valdavalt ellujäämisega ning klubi sportliku poole arendamine jäi tagaplaanile. Samas tahtsid mängijad endiselt välismaale saada,» meenutas ta.
«Paari aasta tagune koondise edu tuli paljuski FC Levadia kasvandike pealt, kuid seal oli organisatsiooni suhe mängijatega Flora omast erinev, mitu klubi tulemuste taga olnud tippmängijat hakkasid ühel hetkel n-ö oma asja ajama ja välismaale mindi ilma konkreetse karjääriplaanita. Ka Flora meestega juhtus ühest hetkest alates sama ja lõpuks viis see meie mängijate maine kukkumiseni,» arutles jalgpalliliidu juht. «Tänaseks on turg liikunud eest ära ning vajatav tase on läinud kõrgemaks. Nii ei saagi teha üleminekuid, eriti kui ei ole ka vastavaid mängijaid, keda pakkuda. Sellest lähtuvalt otsustas näiteks Flora mõni aasta tagasi jätta hetkeks tulemused ja teha klubis mängijate arendamise loogika korda.»
Vahepealsetel aastatel mindigi välisklubidesse tihtilugu just selleks, et saada kodusest liigast välja. Seejuures ei olnud pakutav mängutase mõnel puhul isegi oluline. «Parem on kindlasti olla Eestis ja siin areneda kui minna liiga vara lihtsalt õnne otsima ja maanduda, kuhu parajasti võimalik. Lisaks on oluline, et mängija leping ostetaks välja – see näitab, et mängijat väärtustatakse tegelikult, keskpärased klubid käituvad vabaagentide võtmisel pigem õnneküttidena,» põhjendas Pohlak.
Praeguseks on paljud koondislased või ekskoondislased oma tiiru välisklubides (mõned pika ja korraliku, teised jälle üsnagi lühikese) teinud ja jõudnud viimastel aastatel taas kodumaale. Florasse on tagasi tulnud näiteks Taavi Rähn, Sander Post, Sergei Mošnikov ja tulevaks aastaks Gert Kams ning Levadiasse Dmitri Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev (Levadias pallib ka taas üle pika aja koondisekutse teeninud Ingemar Teever). Välisliigades mänginud ja koondise ridadesse kuulunud meestest kannavad praegu Nõmme Kalju särki Alo Bärengrub, Martin Vunk, Jarmo Ahjupera, Mikk Reintam ja Tihhon Šišov. Sillamäe Kalevisse on omakorda jõudnud Andrei Sidorenkov ja Vjatšeslav Zahhovaiko. Siia võib veel lisada, et parasjagu on klubita Tarmo Kink, Enar Jääger, Sander Puri ja Siim Luts, kes viimati mängisid kõik välismaal. Karjääri on aga lõpetanud veel hiljuti koondisesse kuulunud Raio Piiroja ja Andres Oper.
Põhjalikum planeerimine
Arvestades aga, et viimati läks otse Eestist välisliigasse Meistriliiga mullune parim mängija Rimo Hunt ning aasta varem teenisid esimese välislepingu vaid Igor Morozov, Kams (tuleval aastal pallib ta taas Floras) ja Luts (praegu klubita) ning 2012. alustasid välismaal karjääri vennad Henri ja Hannes Anier ning Sergi Mošnikov (ka tema on tagasi Floras), polegi midagi imestada, et koondises on aina enam kodumaal mängivaid mehi.
Praegu on hakatud mängijate tulevikku põhjalikumalt planeerima. «Pärast viimaseid koondisemänge sai räägitud, et praegu on meil kõik muu olemas ning vaja oleks vaid veidi paremaid mängijaid. Hakkasime selle protsessiga tegelema üle-eelmisel aastal ning üritame mängijate karjääri planeerimise tõsta uuele tasemele, mis on hea ka klubidele, sest jalgpalluriõiguste müük on üks peamiseid tuluallikaid, millele organisatsiooni eelarve tulevikus üles ehitada, rääkimata mängijatest endist ja koondisest,» rääkis Pohlak eesmärkidest.
«Jalgpalliliidus võtame vaatluse alla 99 mängijat vanuses 16–24 aastat. Kokku moodustame kolm vanusegruppi, kus igaühes on igale positsioonile kolm mängijat. Koondise järgmise kuue kuni kaheksa aasta käekäik peaks otseselt sõltuma nendest meestest.»
Jalgpalliliidus ongi olemas selge visioon, kus meie koondislased peaksid tulevikus mängima. Täpselt samasuguse eesmärgi avaldas Pohlak ka paar nädalat tagasi Postimehele. «Nelja-viie aasta pärast võiks Eesti koondises olla kaks-kolm mängijat Euroopa tippliigadest, umbes viis kuni seitse mängijat Euroopa keskmikliigadest ja ülajäänud mehed tuleksid Eesti tippklubidest. Kusjuures on tähtis, et kõik välismaale läinud mehed saaksid oma klubides mänguaega.»