Kõik algas 14 aastat tagasi, kui Raul Rebane nägi Audentese spordikooli heiteväljakul pooljuhuslikult suurt kasvu Gerd Kanterit, kelle tahe oskustest toona kõvasti üle käis. «Miski selles poisis tõmbas tähelepanu. Ilmselt oli see eestlase kohta ebatavaline põlemine, kange tahtmine kaugele heita,» leiab Rebane aastaid hiljem raamatus «Võimalik!», millesse on talletanud Eesti spordiajaloo ühe edukaima, põneva ning õnneks veel jätkuva loo.
Unikaalse loo, sest eruspordiajakirjanik Rebane on ju mees, kes punus talendi ümber toetusvõrgustiku, mis tõstis, sageli kandis ja mõnikord ka vedas Kanteri olümpiavõidu, maailmameistritiitli ja kokku kümne rahvusvahelise suurvõistluse medalini. Ja koos sellega lõi süsteemivälise, ent siiski kõigi vajalike koostisosadega võidumudeli.
Rebane otsib ka ise täna esitletavas ja kohe müügilettidele jõudvas raamatus endale täpseimat ametinimetust ses Kanterit 12 aastat ümbritsenud maailmas. Tiimijuht? Mentor? Produtsent? Elustiili korraldaja? Ta ise ühegi tiitliga päris rahule ei jää. Ehk oleks tema kohta kõige õigem öelda hoopis «teejuht», kelle roll seisnes sihi seadmises, pikal teekonnal varitsevate karide kaardistamises.
«Võimalik!» vaatab Kanteri medalite sisse ja taha. Rebane teeb seda palju huvitavamalt, kui on kombeks tavalisis spordimeeste ja -naiste elulootalletusis, mis galopeerivad esmalt läbi hilisema rahvuskangelase kujunemisloo koolimaja kütmata spordisaalis, refereerivad seejärel ammuseid spordiuudiseid ning anduvad raamatu põhiosas teleriekraanilt kõigi mällu talletunud sündmuste ümberjutustamisele.
Rebane otsib vastuseid küsimustele, miks ja kuidas kõik võimalikuks sai, ning vaatab eelkõige sportlase kui isiksuse enda sisse. Mistõttu on see raamat kõigele lisaks, ent võibolla isegi eelkõige, just spordifilosoofiline käsitlus. Mis on sportlase sotsiaalne roll tänapäevases meelelahutusest tiines maailmas? Milliseid väärtusi ta kannab, kuidas kujundab rahva hoiakuid? Mida tuleb silmas pidada, et tippu jõuda ja sinna püsima jääda? Kuidas jõuda ülima saavutuseni, milleks Kanteri kauaaegse treeneri Vesteinn Hafsteinssoni arvates on legendi staatus ehk teisisõnu publiku lugupidamine ja poolehoid ka juhul, kui kuldmedalite asemele tuleb kahvatumat karva metall ning kui kunagise 75+ meetri ambitsiooni vahetab välja ehe rõõm kümme meetrit lühema kaare üle?
Kui keegi nüüd pelgab, et tegemist on strateegilise kommunikatsiooni eksperdi ja konsultandi keeruliselt heietava traktaadiga, siis on see hirm asjatu. Raul Rebase tagasivaade Gerd Kanteri olümpiavõitjaks kasvamise (NB! just kasvamise, aga mitte saamise) loole koosneb eelkõige viimistletud värvikatest kildudest, millest kumab läbi humoorikas, kohati ka eneseirooniline alatoon. See on hoiakuraamat, jutustus ellusuhtumisest, eluviisist ja pürgimusest täiuse poole.
Raamatu leitmotiiviks on lihtne tõdemus: ausalt on võimalik, ausalt saab ja ausalt peab. See tähendab keelatud võteteta, käigu jutt siis keelatud ainetest või konkurentide alavääristamisest. See on hoiakuna ülimalt oluline, ka Eestis ja eriti praegu, kui võimalik dopingupettus tuhmistab nii mõnegi medali läiget ning tõeni jõudmata paakub lärakaks me rahvuslikul autoportreel.
Ent ka need, keda Raul Rebase filosoofilised plaanid ei huvita, leiavad teosest hulgaliselt äratundmisrõõmu ja kunagiste emotsioonide taasesitust. «Võimalik!» on spordiraamat suure algustähe ja hüüumärgiga, mitmekihiline ja mahlane nagu meisterkondiitri tort. Või seljanka, ent selle võrdluse mõistmiseks on vaja raamat kätte võtta ja läbi lugeda.
Raul Rebane
«Võimalik!»
Stratkom 2014, 240 lk