Need inimesed, kellel olid eile Paides toimunud Eesti Spordi Kongressiga seoses suured ootused, ei saanud sealt midagi. Ühtegi kõlavat otsust vastu ei võetud ning põletavatele probleemidele lahendusi ei pakutud. Ilmselt polnudki see iga nelja aasta tagant toimuva ürituse eesmärk.
Kuni kongressil pole selget jõudu – ilmselt ei hakkagi seda kunagi olema –, jääbki see pelgalt kõnekoosolekuks. Tõsi, nii mõnestki teemakäsitlusest võis leida huvitavaid detaile, kuid nende seos kongressi peateemaga – Eesti spordipoliitika põhialustega 2030. aastani – jäi napiks. Tore oli küll kokku saada ja pisut rääkida, kuid reaalselt spordiklubi juhtiv inimene või treeneritöö tegija peab jätkama sama targalt kui varem ning ikkagi ise oma mõistuse järgi talitama.
Üks Eesti spordipoliitika põhialuste koostamise töögrupi juhte Toomas Tõnise tegi kohe selgeks, et spordi tarbeks raha leidmisest või juurdeandmisest juttu ei tule. Kogu tulevikunägemus on pigem filosoofiline alustekst, mille järgi hakatakse koostama lähituleviku tegevuskava.
Üks eilse kongressi häirivamaid detaile oligi Tõnise naeruvääristav suhtumine levinud hoiakusse, kus spordi arendamisest rääkides öeldakse: mis on arengukavast kasu, andke raha! Tahame või mitte, kõiksugu arengukavade elluviimine ja mõistagi ka igapäevane reaalne töö taandub ikkagi rahale. Seega on Eesti spordi põhiküsimus, kust raha juurde saada.
Ainsana pakkus raha juurdesaamiseks idee välja olümpiavõitja ja praegune riigikogu liige Erki Nool, kelle arvates võiks tõsta tulumaksu ühe protsendi võrra ning inimesel oleks võimalik ise määrata, kas see raha läheb sporti, kultuuri või mõnda muusse valdkonda. Samas on ebatõenäoline, et maksumaksjad lisaprotsendi kehtestamisega nõustuvad.
Ka teine eilne huvitav mõte koorus välja seoses rahaga. Spordist ja vaimsusest rääkides märkis sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu esimees Ralf Allikvee, et dopingukontrolli tuleks tihendada, kuid selleks on vaja raha. Iga proov maksab 400 eurot. Seepeale kutsus nii sulgpalli- kui ka ujumisliitu juhtiv Karol Kovanen kõiki alaliite üles ise teatud arvu proovide võtmist rahastama. Mõlemad tema juhitavad alaliidud on juba seda teed läinud.
Kõik! Rohkem huvitavaid ideid ei kõlanud. Võib-olla ei pidanudki, sest viis ja pool tundi kestnud kongress oli korraldajate poolt mõeldud juba eespool mainitud spordipoliitika põhialuste tutvustamiseks. Tulevikunägemus ei muutunud sellest halvemaks ega paremaks, kuid nagu eravestluses väljendas üks Eesti spordi tippjuht: kongress tuli ju ka ära pidada.
Postimees on Eesti spordipoliitika põhialuste tulevikunägemust oma veergudel juba valgustanud. Meeldetuletuseks siiski mõned põhipunktid.
Valdav osa elanikest liigub ja spordib.
Liikumine ja sport on tugeva organisatsiooniga oluline majandusharu ning tööandja.
Liikumine ja sport on vaimsuse, sidususe ja positiivsete väärtushinnangute kandja
Eesti sport on rahvusvahelisel tasemel tulemuslikult ja väärikalt esindatud.
Spordiinimeste seas valitseb arusaam, et nende punktide täitmiseks mõeldud ideed leiavad tee kevadiste riigikogu valimiste eel parteide programmidesse ning neid, kes seda ei tee, ei maksa valida. Tõenäoliselt kirjutavadki kõik juhtivad erakonnad populistlikult kasulikud punktid oma programmi. Omaette küsimus on aga see, kas neid lubadusi ka hiljem täidetakse.
Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli tõi tabava näitena praegu võimul olevate erakondade koalitsioonilepingu, kus on selgelt kirjas riigiettevõtete toetus spordile. Siiani pole seda rakendatud – veelgi hullem, Seli ise istub kohtupingis süüdistatuna katses anda riigifirma poolt spordile raha. Kongress oli Seli jaoks hea võimalus absurdset olukorda meelde tuletada.
Võrreldes varasemate kongressidega astuti seekord siiski kukesammu võrra edasi – enam ei räägitud vaid loosungite keeles, vaid püüti probleemide üle arutleda. Ent nendes aruteludes puudus teravus ja heas mõttes vihane, edasiviiv diskussioon.