Pärast legendaarset kongressi, mille järel pole uude ajajärku astunud Eesti sport enam endine, tekkis hirm ootamatult tabanud seniilsuse pärast – et ei saa enam maailmaasjadest aru. Hulk kõnesid spordirahvale rahustas: ei mingit seniilsust, üritus oligi jama, udune häma, läbikukkumine, kui pehmelt väljenduda. Ehk nagu üks legendaarne mees arvas: korraldame telesaate «Foorum» ja nimetame Eesti spordi kongressiks.
Hea, kui aeti vaid tühja juttu, sest see raiskas kõigest aega. Loll jutt on hullem. Avakäigu tegi kultuuriminister Urve Tiidus, kusjuures tema sõnum oli sedavõrd suurejooneline, et postitati pressiteatena laiali: «Spordi kongress võttis 2002. aastal vastu otsuse, millega seadis eesmärgiks kümmekonna aastaga luua kõikjale Eestisse nüüdisaegsed spordirajatised. Praeguseks on see plaan koostöös riigi ja omavalitsustega teostunud.»
Proua Tiidus võiks võtta käigu vehkemissaali, kus sünnivad medalivõitjad. Too niinimetatud Kännu Kuke saal, mis on nii kitsas, et ei mahuta täismõõtmetes vehklemisrada, ning kus suvel on temperatuur kui saunas ja talvel kui külmikus, ehitati aastal, mil omavalitsuse nimi oli Tööpunalipu ordeniga autasustatud Lenini rajoon, ning on sealtmaalt ka remontimata.
Proua Tiidus võiks küsida ujujailt, kas Eesti pikkades basseinides antakse neile spordiga tegelemiseks piisavalt aega. Võiks uurida, kas rulaparke piisab ja miks on suur osa olemasolevaist lagunenud. Kas jäähelle on vaja või mitte? Kas...
Kultuuriministrilt poleks oodanud mitte uhkustamist, et meil on kõik spordiobjektid olemas, vaid konkreetset sõnumit: Eesti sport vajab neid, neid ja neid rajatisi, need ehitatakse selles ja selles järjekorras ning valmivad sel ja sel aastal.
Arutelu koolispordi teemal... Tuleb kokku trio ja räägib õiget juttu, aga... Linnapea, koolijuht ja sotsioloog paraku ei saa õppekava muuta. Miks polnud kohal haridusministeeriumi esindajat, kes öelnuks selgel ja arusaadavalt, kas kehaline kasvatus muudetakse liikumisõpetuseks ja kui, siis millal?
Sport ja majandus... EMT ja Tallinn Horse Show said tasuta reklaami, aga kuhu see jutt viis? Oleks aidanud ühest lausest: raha ei ole.
Mõni märge siiski.
Esiteks. Selle asemel, et tribüünilt pateetiliselt kurta, miks ei täideta koalitsioonilepingut, mille järgi peaksid riigifirmad sporti toetama, võinuks EOK president Neinar Seli parteilased püünele kutsuda ja otse küsida. Vastaku.
Teiseks. Tõdeti taas, et spordi rahastamine on killustatud, riigisektori raha liigub nelja-viie fondi, mitte ühe toru kaudu. Kulla velled, sedasama, ja väga põhjalikult, kritiseeris riigikontroll oma auditis kaks ja pool aastat tagasi. Miks ei küsitud saalis istunud kantslerilt Tõnu Seililt, millega kultuuriametnikud seal ministeeriumis tegelevad? Töötasu võetakse palgapäeval ilmselt suure entusiasmiga vastu.
Kolmandaks. Miks ei tõstetud üles teemat ega päritud asjaomastelt: kuidas saab olla nii, et tervislikud eluviisid on maksustatud firmades erisoodustusmaksuga, enese rasvasöömine paksumaksuga aga mitte? Äkki vahetaks ära? Rasvale maks, spordile mitte?
Sport ja vaimsus... Kui vaimsus tähendab vaid dopingusse puutuvat, millele keskenduti, siis kahju. Kusjuures doping on Eesti spordi väikseim probleem.
Eriti konstruktiivne polnud ka mõte, et alaliidud hakaku ise testimisele raha kulutama. Kui on kahtlusi (spetsialisti silm on terav ja verenäidud paljuütlevad), kutsuge kontrollid kohale – nii on ka Eestis mõnigi vahele võetud. Ja veel: teaduspõhine ettevalmistussüsteem, kus kasutatakse legaalseid aineid ja meetodeid, on tõhusam kui doping. Kas sel, tippspordi kõige põletavamalt teemal üleüldse räägiti? Kas kutsuti lavale teadlased ja teaduspõhist süsteemi koordineeriva ja rahastava ministeeriumi esindajad ning nõuti aru, kaugel asjaga ollakse?
Tippsport... Midagi ei muutu. Eesti jääb endiselt ainsaks riigiks maailmas, kus spordijuhtidel on täiesti ükskõik, kuidas atleet tippu jõuab. Võidad medali, toetame, aga sinnamaani vaata ise, kuidas hakkama saad.
Kongress lõpp oli tähenduslik. EOK asepresident Toomas Tõnise teatas usutlustes, et loodetavasti viitsivad poliitikud Eesti spordi arengustrateegia – tuleviku alustala – läbi lugeda ja ehk jõuab teema ka riigikokku. Aga kui ei viitsita lugeda ja riigikogu ei hakka arengustrateegiat menetlema (miks, muide, riigikogulased sellele küsimusele laval vastust ei andnud?)? Mis siis? Siis oleme taas neli aastat tallanud tühja tuult.