5. detsembril jõuab müügile elulooraamat «Mart Poom. Minu lugu», mis toob avalikkuse ette Eesti kõigi aegade parima jalgpalluri sisemaailma ja unistused ning värvikad kirjeldused profispordi telgitagustest. Raamatu müügist saadava tulu annetab Mart Poom omanimelisele jalgpallikoolile. Postimees avaldab lõigu Indrek Schwede koostatud raamatust, kus Mart ja tema õde Katrin vaatavad tagasi ühiselt veedetud lapsepõlvele.
Elasin Mustamäel vanematekodus kuni välismaale siirdumiseni. Meil oli kahetoaline korter üheksakorruselise maja viimasel korrusel. Jagasin väiksemat tuba õde Katriniga, kuni vanemad meile suurema loovutasid. Meie suhe olid tavaline õe-venna vahekord: oli kraaklemist, enesekehtestamist ja kokkuhoidmist. Aga las Katrin ise räägib.
Katrin Poom-Valickis: «Kui olin puberteediealine, käis väike vend mulle hirmsasti närvidele. Ma pidin temaga ühist ruumi ja kirjutuslauda jagama! Mart käis mitmes trennis, seepärast jõudis ta koju hilja ja õppis väga hilja. Ta õppis korralikult ja lasi pärast emal üle kontrollida, kas kõik on õigesti. Mina olin tavaliselt juba voodisse pugenud ja kogu aeg paistis lamp mulle otse näkku.
Ema ütles ikka, et tema pole varem näinud nii õudseid lapsi, kes kogu aeg kaklevad. Tegelikult oli see tavaline õe-venna kraaklemine, õiendamine, torkimine. Tuttavad imestasid, miks ema kirub, sest me ei ole üldse nii hullud. Jah, me võisime kakelda, aga ka hoidsime teineteist. Mul on tänini meeles üks juhtum, olin siis 15–16-aastane. Sattusime ühte lifti meie majas elava kummalise erivajadustega noormehega, kellel olid kahtlased kombed tüdrukuid katsuda. Elasime üheksandal korrusel, oli pikk tee sõita ja eks ta hakkas siis üritama. Mart, kes oli nii palju väiksem, astus minu kaitseks välja!
Mardi elus olidki vaid trennid ja õppimine. Isa õpetas meid malet mängima, aga ma ei mäleta, kas me omavahel mängisime. Vahel sättis Mart sõdureid riiulitele laiali. Mardil oli jalgpalli pärast vaba suve vähem kui minul. Olime koos Laulasmaal suvilas, kui tal laagrit polnud. Mina mängisin palju poistega, Mart oli ka kambas, sõitsime ratastega ringi.
Olin vanem ja talle autoriteet. Kui Mart koju jõudis, küsis ema: «Mida sa süüa tahad?» Mart kohe vastu: «Aga mida Katrin sõi?»
Eks ma kasutasin teda ära ka: korra on ta viie kopika eest mu sokke pesnud. Mart oli nimelt väga korralik, muu hulgas ka hoolikas rahakoguja. Mulle polnud kunagi oluline, et koolis oleksid kõik viied. Alguses olid muidugi kiituskirjad, aga need olid ju peaaegu pooltel lastel. Hoolitsesin selle eest, et õppeveerandid oleks korras ja tunnistusel neljad-viied. Ma väga ei õppinud. Mardile oli tähtis, et oleksid ainult viied ja ta nägi selle nimel vaeva. Kui ta aru ei saanud, tuupis pähe. Ma olen kooli ajast selgeks õppinud pindõppimise – üheks korraks – ja see mudel on mulle külge jäänud. Tema õppimine oli süsteemsem. Mardil on paljud asjad paremini meelde jäänud, ta mäletab.
Oleme mõlemad ühte moodi, ei oska kergelt võtta. Lisaks tahtejõule on selle taga väga suur vastutustunne. See on meile kodust kaasa antud. Kui oled midagi ette võtnud või lubanud, siis tuleb alati õigeks ajaks ja väga hästi ära teha. Panustame sinna, kuhu pole alati vaja. Pingutame vahel üle. Inimene peab puhkama. Kui keerata kogu aeg kruvi kõvemaks, siis see tekitab kusagil negatiivse efekti.
Kõrvalt vaadates oleme mõlemad kõvad tegijad, hakkamasaajad, aga sisemiselt põeme kõvasti. Mart ei ole iial olnud see, kes tuleb ja hädaldab väljapoole. Pigem mühatab, aga seespool käib võitlus. Mart ei oska koormat maha panna. Ta on kinnine ja sissepoole.»