Vähemalt võrkpallimaailmas tuleb tänavu sügis teisiti – kuu lõpus Itaalias algavatel meeste maailmameistrivõistlustel on esimest korda ametis naissoost kohtunik.
Naine pukis, jama majas? Mängijad suurt vahet ei tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalooraamatute uut peatükki alustab 25-aastase kohtunikukogemusega serblanna Zorica Bjelic. «Olin äärmiselt üllatunud ja meelitatud, et mind üheks kohtunikuks valiti,» tunnistas Bjelic, kes on maailmas ainus FIVB rahvusvahelise kategooriaga naiskohtunik.
Kuigi see on Bjelicile esimene kord sellise tähtsusega meeste mänge vilistada, on tal küllaga kogemusi teisteltki suurtelt võistlustelt, näiteks on ta pukis olnud naiste MMi matšidel, naiste maailma GP-sarja kohtumistel ning ka meeste Maailmaliiga mängudel. Eelmisel sügisel oli Bjelica osaline veel ühel ajaloolisel sündmusel – naiste EMi finaalis olid esimest korda mõlemad õigusemõistjad naised, teine kohtunik oli hispaanlanna Susana Rodriguez.
Bjelic ise hakkas juba noorena võrkpalli mängima, ent 23-aastaselt sai ta vigastada ja seisis teelahkmel: mida edasi teha? «Mul oli kaks valikut,» selgitas Bjelic. «Kas jätkata klubi tasemel mängimist ja riskida võimalusega, et saan peatselt uuesti vigastada, või siis hakata hoopis kohtunikuks.»
Kohtunik on kohtunik
Toona oli Bjelic üks kahest Jugoslaavia naissoost võrkpallikohtunikust. Nüüd, aastaid hiljem, on Serbia nelja tugevama liiga peale kokku 37 naiskohtunikku. «Näitasin teistele naistele teed,» sõnas 44-aastane Bjelic. «Mulle tõeliselt meeldib mu töö. Saan näha suurepäraseid mänge, kohtuda uute inimestega ja maailma ringi reisida.»
Samas tunnistas Bjelic, et tal on aastate jooksul tulnud tahtmine kõik sinnapaika jätta ja uus amet otsida. «Olin pikalt kodust ära olnud ja kui tagasi tulin, ei tundnud mu kümnekuune tütar Danica mind enam ära,» meenutas Bjelic raskeid aegu. «Mõned aastad tagasi oli sarnane juhtum, kui toona üheksane Danica ütles, et ta igatseb mind liiga palju ja tahab, et ma lõpetaksin. Õnneks oli abikaasa mulle toeks ja koos saime sellest üle.»
Kuigi viimasel kümnendil on naiskohtunikke üha juurde tulnud, on see siiski veel suuresti meeste pärusmaa. Kuidas aga mängijad ise sellesse suhtuvad, kui pukis seisab naisterahvas? «Minul on üsna ükskõik, kohtunik on kohtunik,» arvas Eesti koondislane Jaanus Nõmmsalu, kes lisas, et erikohtlemist õrnema soo esindajad ei saa. «Naised tahavad ju võrdõiguslikkust, kui nad sinna pukki juba ronivad, ei tasu neil ka teistmoodi käitumist loota.»
Nõmmsalu hinnangul on parim kohtunik see, keda mängija saalist lahkumise järel ei mäleta, ning sugu sealjuures suurt rolli ei mängi. Paraku on tal värske mälestus naiskohtunikust, kes tegi kõik selleks, et temast pärast räägitaks. «Kui mõned nädalad tagasi võõrsil Belgiaga sõprusmängu pidasime, oli naine pukis,» meenutas Nõmmsalu. «Ta kippus ennast natuke liigselt kehtestama, muudkui vehkis kaartidega. Üsna kummaline, arvestades, et see oli tähtsusetu mäng.»
Naised tõstavad Eestis pead
Tasapisi hakkavad ka Eestis naiskohtunikud pead tõstma. Eesti Võrkpalli Liidu kohtunike toimkonna esimehe Mati Koorepi sõnul on praegu kolm perspektiivikat neidu, kellest loodetakse aastate jooksul head õigusemõistjad kasvatada.
«Irina Saks, Irina Suhhova ja Karolin Raudsepp,» loetles Koorep. «Neil on huvi olemas ja nad on ka üsna andekad. Noorte mängudel on nad juba vilistanud, nüüd plaanime neid naiste meistrivõistlustel proovida ja kui kodus kaela kandma hakkavad, püüame neid ka rahvusvahelistele turniiridele saata.»