Kaks eksimust ja kogu töö muutus nulliks

«Vaatamata löödud väravale on emotsioon täiesti nullis. Meeskond ju kaotas,» sõnas Eesti jalgpallikoondise ründaja Sergei Zenjov pärast EM-valikturniiril kodusel Lilleküla staadionil Itaalialt saadud 1:2 kaotust.

Esimesel poolajal silmapaistvalt tegutsenud ründaja meelehärm on mõistetav – tervelt 60 minutit suudeti neljakordse maailmameistri vastu eduseisus püsida ning staadioni tribüünidele kogunenud 9500 pealtvaatajat võisid haista võimalust millegi suure sünniks.

Kuid piisas kõigest kolmest minutist, et vihmasaju ja valju tuule kiuste ilusa muinasjutuna paistnud õhtu peapeale pöörata.

60. minut. Itaalia nurgalöögi ajal jääb Antonio Cassano trahvikasti keskel täiesti vabaks ning koksab palli Eesti väravavõrku. Kolm minutit hiljem. Taas Itaalia nurgalöök, pall liigub madalalt esimese posti suunas, ent Zenjov laseb selle millegipärast läbi ning väravaesisest saginast lükkab Itaalia kaitsja Leonardo Bonucci nahkkera Sergei Pareiko selja taha.

Allesjäänud poole tunniga ei juhtu sisuliselt enam midagi. Alles kohtuniku poolt määratud üleaja viimasel minutil tekib Itaalia värava all oht, ent esmalt lükatakse pall nurgalöögiks, seejärel takerdub aga mänguvahend meestesumma.

Pool minutit hiljem on kõik läbi – võiduaimdust kogenud pealtvaatajad tunglevad väljapääsude poole ning rõõmsad itaallased ja pettunud Eesti koondise mängijad sammuvad riietusruumi.

«Mõlema värava puhul oli tegemist personaalse eksimusega,» märkis Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli. «Esimese värava ajal jooksis Piiroja oma tsooni lihtsalt tühjaks, teisel aga lasi Zenjov palli läbi. Usun, et asjaosalised ei tunne end praegu kuigi hästi.»

Piiroja oli treeneriga nõus. «Kaks rumalat eksimust… väga kahju. Väärisime sellest mängust rohkemat kui null punkti,» tõdes Eesti koondise kapten Raio Piiroja. «Tegelikult võinuks me minna 2:0 juhtima, kui kohtunik määranuks meie kasuks penalti.»

Kuid see on kõigest üks oleks… hispaanlasest väljakukohtunik Carlos Velasco Carbolla kippus vaieldavates ja ka ilmsemates olukordades langetama otsuseid tugevama kasuks. Mõistagi oli selleks maailma edetabelis 11. kohal asuv Itaalia.

«Ma ei taha kohtuniku kaela midagi ajada, kuid sellist vilet pole Lilleküla staadionil ammu nähtud,» nentis Piiroja, kes mängu ajal saatis kohtuniku suunas rohkelt emotsionaalseid käevibutusi. Paraku oli kõik asjata.

Eesti koondise peatreener oli eilse mängu eel tavatult salapärane ning nagu algkoosseis näitas, kavatses ta üllatada. Eesti jalgpalli viimase aja üks kuumemaid nimesid Tarmo Kink jäi varumeeste pingile, nagu ka päev varem üllatuslikult ründajakandidaadiks kerkinud Vjatšeslav Zahovaiko. Ainsa ründajana läks platsile igapäevaselt Ukrainas Lvivi Karpatõs mehetegusid tegev Zenjov.

Seega valis Rüütli kaitsva taktika – ühe ettenihutatud mängija taga oli viis poolkaitsjat ja neli kaitsjat. Keskvälja pidid betoneerima aga kaks lõhkuvama stiiliga meest Aleksandr Dmitrjev ja Martin Vunk.

Esialgu tõigi valitud taktika edu – Itaalia rünnakud polnud väga ohtlikud ning Pareiko seisis väravsuul kindlameelselt. Kuniks 31. minutil kõmmutas Konstantin Vassiljev kaugelt ohtliku karistuslöögi, mille itaallaste väravavaht Salvatore Sirigu tõrjus otse enda ette ning esimesena jaole saanud Zenjov viis Eesti 1:0 juhtima.

Sellest hetkest staadioni enda valdusesse haaranud võimas emotsioon püsis kuni saatuslikuks saanud kolme minutilise lõiguni.