Jalgpall ühendab killustunud Itaaliat

Iga eestlane teab Itaaliat kui suurt ja uhket Euroopa riiki. Tegelikult on maa tugevalt killustatud ning jalgpall on üks väheseid valdkondi, mis kogu rahvast ühendab. Jalgpall on itaallasele mäng,
mis suurem kui elu.

«Jalgpall tähendab meile väga palju. Näiteks mina, kes ma pole suurim spordifänn, muutun selleks, kui meie koondis osaleb Euroopa või maailmameistrivõistlustel,» kinnitas Tallinna restoranide Bocca ja Trattoria La Bottega itaallasest peakokk Nicolo Tanda.

«Kuna jalgpall on meil kindlalt spordiala number üks – alles pärast seda tulevad korvpall ja muud alad –, siis on kõik sellega harjunud. Ka mina olen noorena tänavatel kõvasti palli tagunud ja mõned aknadki lõhkunud.»

Tegelikult ei olda sel jalgpallihullul maal rahvusesinduse jaoks sugugi valmis kõigeks. Nimelt pooldatakse esmalt enda kodukohta ja alles siis maad tervikuna.

«Jalgpall on eelkõige võimalus oma linna ja selle kultuuri välja elada. Eelkõige pooldavad itaallased oma linna võistkonda. Koondis on seejuures teisejärguline,» märkis Tallinna Ülikooli õppejõud Daniele Monticelli, kelle sõnul leidub põhja-lõuna terava vastasseisu käes vaevlevas Itaalias ka neid, kes lausa rahvusesinduse vastu. «Itaalias on üks tugev partei Põhjaliiga, kes MMi ajal kuulutas oma ajalehtedes ja raadiokanalites, et soovib, et meeskonnal kehvasti läheks.»

Säärane avaldus võib ehk mõnele lugejale tunduda üllatusena, kuid ei tohi unustada, et Itaalia on võrdlemisi noor riik. Nagu Hispaaniaski, on ka Itaalias tugev ühtehoidmistunne just provintsiti ning eriti vastanduvad teineteisele jõukas põhi ja vaesem lõuna.

Põhja-Itaalias on Monticelli sõnul palju neid, kes tahavad lõunast päris lahku lüüa, föderatsioonid rajada või siis lihtsalt maksuraha jaotamise põhimõtted ümber mängida. Itaalias on juba vana ütlemine: mida rohkem lõunasse raha sisse paned, seda vähem seal tegelikult end liigutatakse.

Neljakordsete maailmameistrite viimase aja kehv vorm ja põrumine suvel Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud MMil tegi itaallased ka eilse mängu eel skeptiliseks.

«Kindlasti saab olema väga raske mäng. Kui Itaalia võidab, siis 2:1 või 1:0, kindlasti mitte rohkem kui ühe väravaga. Selline ongi lihtsalt Itaalia stiil,» sõnas Londonis elav, kuid Eestisse mängu kaema tulnud itaallane Nick Pagliuca, kes Eesti jalgpalluritest oli kuulnud varem nüüdseks karjääri lõpetanud Mart Poomist. «See aasta on olnud Itaalia koondisele kohutav, see on selge.

Probleemiks ongi eelkõige olnud põlvkondade vahetus. Cannavaro, Gattuso, Buffon ja teised varasemad liidrid on vanaks jäänud ja nüüd ka koondisest loobunud ning uued mehed ei ole veel sellisel tasemel.»

Kuigi nii Itaalia riik kui rahvuskoondis vaevleb mõningate probleemide käes ja rahvuskoondise kohtumised pole inimeste jaoks esmajärgulised, on just jalgpallikoondise mängud need, mis rahvast kõige enam liidavad.

«Itaalia koondise mängud on ühed vähesed korrad, kus itaallased oma maja külge rahvuslipu riputavad. Kui Eestis teete te pidevalt nii (Monticelli mõtles sellega riigipühasid – toim), siis meil on need ühed vähesed korrad,» ütles Monticelli.