Juba aastaid sama nurin: vilemehed teevad mängu ära

Eesti jalgpallikoondise 1:2 kaotusmängus EM-valikturniiril Itaaliaga võib üsna suure kivi visata hispaanlasest kohtuniku kapsaaeda. Pilk ajalukku näitab aga, et eestlaste kive vilemeeste aiamaalt võib leida liigagi palju.

Eesti rahvusesindus pakkus vihmasel ja tuulisel reede õhtul Lilleküla jalgpallistaadionile kogunenud publikule võimsa etenduse. Neljakordse maailmameistri Itaalia vastu näidati nugateravaid hambaid ning 31. minutil mindi Sergei Zenjovi tabamusest 1:0 juhtima.

Üsna võrdselt kulgenud kohtumises olnuks eestlastel võimalus teise poolaja alguses isegi kahe väravaga juhtima minna. Esmalt riivas Sander Puri hea löök latti ja teises olukorras ei lugenud Hispaania kohtunik Carlos Velasco Carballo ära penaltiolukorda itaallaste karistusalas, kus Dmitri Kruglov eestlaste meelest selgelt maha tõmmati.

Kuigi eestlased tunnistasid kui ühest suust, et kaotuses ei saa otseselt vilemehi süüdistada – kohtunikud ei löönud Eestile ju ühtegi väravat –, mängisid õigusemõistjad allajäämises siiski oma rolli.

«Mulle tundus ja ka (Konstantin) Vassiljev ütles, et kohtunik tahtis juba näidata penaltit, aga siis viimasel hetkel otsustas, et võib mängida,» kommenteeris asjaosaline Kruglov, kellele sekundeeris kapten Raio Piiroja. «1:0 peal oli meil puhas penalti. Kohtunik seisis nelja meetri kaugusel, aga lihtsalt ei julgenud puhuda. Kogu teine poolaeg oli suhteliselt ühte auku ja nii on neljakordse maailmameistri vastu raske saada.»

Eestlaste pahameel on tegelikult õigustatud ja kui isegi Kruglovi olukorras ei saanud videokordustel sajaprotsendilist selgust, oli mitu muud momenti selgelt nimekate itaallaste poole kallutatud.

Pilk ajalukku näitab, et Eestile on varemgi mitmel puhul liiga tehtud. Liiga kaugesse minevikku mitte vaadates võib isegi viimase kahe aasta kohtumistest näiteks tuua intsidente, kus vilemehed eestlastele sõna otseses mõttes ära tegid.

Võtkem esmalt vaatluse alla kaks aastat tagasi Lätis Jurmalas peetud Balti turniir, mis peeti mai lõpus – juuni alguses. Esimeses mängus Lätiga võeti vastu 0:1 kaotus. Teise poolaja alguses määrati eestlaste kahjuks saatuslikuks saanud penalti.

«Ega ma teda maha ei tõmmanud, kuid ta oskas ennast nii kavalalt sättida, et kohtunik vilistas ära,» selgitas olukorras «süüdi» jäänud Ragnar Klavan pärast mängu.

Märksa hullemaks kujunes aga Eesti järgmine kohtumine Leeduga, mille kohtunike tegevus suure mässu põhjustas. Igavalt kulgenud avapoolaja järel kehastus järgmisel 45 minutil antikangelaseks lätlasest kohtunik, kes määras Tarmo Kingile ebakorrektse käitumise eest punase kaardi ja vilistas pea kõik olukorrad Leedu kasuks. Kokku kuus kollast kaarti teeninud eestlaste leeris polnud mõnigi mängija õigusemõistja tööga rahul ning paljud ei häbenenud seda ka välja öelda.

«Kohtunikul peab olema mingisugune isiklik vaen eestlaste vastu, et nõnda vilistada. Teine variant on, et ma soovitaksin tõsiselt uurida, kas ta äkki panustas mõnes kihlveokontoris Leedu võidule,» kommenteeris 0:1 kaotust toona kaptenipaela kandnud, kuid nüüd rahvusesindusest järjepidevalt välja jääv Andrei Stepanov.

Vilemeeste tegevus ajas marru ka fännid ning paar napsitanud eestlast jooksid kohtumise lõpus platsile, et oma pahameelt väljendada. See pani märatsema ka Leedu poolehoidjad ja algas suurejooneline mäss.
«Üsna napilt jäi puudu, et Eesti ja Leedu poolehoidjad oleksid ühtse löögirusikana liitunud. Sellise juhul oleks tagajärjed võinud olla ettearvamatud,» nentis toona Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kelle jõulise sekkumiseta viiduks paljud Eesti ja Leedu fännid politseijaoskondadesse.

Järgmine hoop tabas eestlasi tõeliselt tähtsas mängus, 2009. aasta märtsi lõpus peetud MM-valikmängus võõrsil Armeeniaga. Armeenlaste 2:2 värava puhul tegid kohtunikud suure apsaka. Taavi Rähn lõi palli meeter enne väravasse maandumist puhtaks, kuid Luksemburgi vilemehed otsustasid tabamuse lugeda.

«Nägin, et Taavi lõi meeter enne joont palli minema. Uskumatu, et kohtunik sellise värava ära luges,» kommenteeris puurilukk Sergei Pareiko mõistusevastast intsidenti.

Kahe kuu pärast, 0:1 kaotatud sõpruskohtumises Walesiga määrasid kohtunikud taas ebaõiglase 11 meetri karistuslöögi. Alo Bärengrub viskus 26. minutil ilusti palli ette, kuid kohtunik nägi fantoomkätt.
«Juba laksust oli aru saada, et pall ei puutunud kätt, vaid kõhtu. Pärast Alo näitas isegi palli jälgi kõhu peal,» selgitas olukorda hiljem Sander Puri.

2009. aasta lõpus pidas Eesti Lillekülas sõprusmängu Albaaniaga. Mäng lõppes väravateta viigiga, kuid ka seal oli eestlastel nurisemiseks põhjust. Nimelt mängisid albaanlased toorelt, kuid kohtunik ei suvatsenud sellest välja teha.

«Ega ma rõõmus selle tegevuse üle ei ole. Kohtunik vist ei tahtnud jätta muljet, nagu ta soosiks kodumeeskonda,» kommenteeris sinisärklaste peatreener Tarmo Rüütli mängu, kus jäeti muu hulgas lugemata Piir­oja värav. Sama mees teenis mängu jooksul arusaamatutel põhjustel kaks kollast kaarti.

Tänavu märtsis sõprusmängus Gruusias tegid Moldova kohtunikud kõik selleks, et eestlased kodumeeskonnale alla jääksid. Eesti kaotaski 1:2.

«Spetsiaalsed tüübid oli Moldovast kohale toodud ja meile tõmmati lihtsalt vesi peale. Vile oli ikka täiesti arusaamatu,» nurises Rüütli toona.

Ka tänavu suvel peetud järjekordsest Balti turniirist jäi halb maik. Kui Kaunases väravateta viigiga lõppenud mäng Lätiga oli enam-vähem normaalne, siis otsustavas heitluses Leeduga rikkusid taas kohtunikud reegleid. Piiroja värav jäeti 0:2 kaotusmängus lugemata ja Eesti kahjuks määrati arusaamatu penalti.

«Pole esimene kord, kui Läti kohtunik surub eestlasi. Väravaid ei loe ja määrab veidraid penalteid. Küsisime vaheajal kohtunikult, mis toimub,» lajatas Piiroja. «Jalgpalliliitudel peaks küll nii palju raha olema, et palgata neutraalseid kohtunikke, kellel mängu tulemusest ükskõik. Näiteks Skandinaaviast või Soomest.»

Lõpetuseks tasub märkida, et kohtunikud pole selle aja jooksul kordagi eestlastele soodsalt vilistanud. Penalteid pole Eesti kasuks määratud ühtegi.